B2-vitamiin
See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2009) |
Riboflaviin | |
Füüsikalis-keemilised omadused | |
---|---|
Keemiline valem | C17H20N4O6 |
Molaarmass | 376-36 |
Sünonüümid | |
|
B2-vitamiin ehk G-vitamiin ehk riboflaviin on koondnimetus B2-vitamiini laadset antistomatiitset, antiglossiitset ja antidermatiitset toimet avaldavate, nii looduslike kui ka sünteetiliste ainete kohta ja B-rühma liigitatud vitamiin.
Allikad
[muuda | muuda lähteteksti]- Piimas olevat riboflaviini nimetatakse laktoflaviiniks.
- Munakollases olevat riboflaviini nimetatakse ovaflaviiniks.
- Maksas olevat riboflaviini nimetatakse hepatoflaviiniks.
- Taimedes leiduvat riboflaviini nimetatakse verdoflaviiniks.
- Uriinis leiduvat riboflaviini nimetatakse uroflaviiniks.
Saamine ja depood
[muuda | muuda lähteteksti]Toidus on B2-vitamiin koensüümina flavoproteiinides (v.a piimas). Seedeensüümid vabastavad neist B2-vitamiini, mis imendub peensooles kandja vahendatud aktiivse transpordina (seda soodustavad sapphapped).
Imendumist pärsivad alkohol, kohv, suitsetamine, mitmed antibiootikumid, suukaudsed rasestumisvastased preparaadid. Riboflaviin fosforüülub koerakkudes FMN-is, millest tekib FAD. Mõlema teket stimuleerivad kilpnäärehormoonid. Tagavara neerudes ja maksas on suhteliselt tagasihoidlik, mistõttu peab seda saama pidevalt toiduga; seda sisaldavad näiteks piim, jogurt, maks, kala ja spinat.
Biofunktsioonid
[muuda | muuda lähteteksti]Tema bioaktiivsus realiseerub läbi koensüümsete vormide FMN ja FAD. Mõlemad on vajalikud redoksprotsesside ensüümides, nt:
- PyrDH,
- suktsinaadi DH (mis osaleb süsivesikute, rasvhapete ja aminohapete katabolismis),
- ksantiini oksüdaas (rasvhapete oksüdatsiooni ja hingamisahela ensüümid),
- B2-vitamiin on vajalik juuste, naha ja küünte normaalseks arenguks ning nägemisprotsessis.
Defitsiit
[muuda | muuda lähteteksti]Normaalsel toitumisel ei esine. Kestev alkoholi, kohvi ja musta tee tarbimine, suitsetamine, antibiootikumid, piimatoodete puudus toidus ja kestev väga rohke suhkru tarbimine viib teatud defitsiidi kujunemisele.
Esmatunnused:
- pragunevad katkised suunurgad ja huuled
- nõrkus
- depressioon
B2-avitaminoos:
- keele- ja limaskestapõletikud
- silmade valguspelgus
- dermatiit nina ja silmade ümbruses
NB! Enamasti on B2-avitaminoosi puhul tegu ka tiamiini, niatsiini, B6-vitamiini ja foolhappe defitsiidiga.
Manustamine
[muuda | muuda lähteteksti]Vajalik on kolmetasandiline lähenemine:
- absoluutne tagatav miinimum 1,4–1,7 mg (RDA);
- tervise optimaalseks tagamiseks tänapäeval kuni 5 mg;
- terapeutiline tase alates 25 mg.
Manustamine on hädavajalik defitsiidile viitavate sümptomite korral.
Vitamiini oskuslik/adekvaatne manustamine ravi ühe komponendina võib olla efektiivne alkoholismi, pellagra, Alzheimeri tõbi, parkinsonismi, dermatiidi, katarakti ja muude haiguste puhul.
Võimalusel tuleks manustada koos tiamiimi, niatsiini, B6-vitamiini, C-vitamiini ja foolhappega.
Päevane ohutu koguannus korduval manustamisel on 100 mg ja ühekordsel 200 mg. Toksilisust pole täheldatud.
Ajaloolist
[muuda | muuda lähteteksti]- 1879. aastal eraldas A.W. Blyth vadakust ebapuhta flaviini – laktokroomi.
- 1929. aastal eraldas Richard Kuhn, koos Paul György ja Theodor Wagner-Jaureggiga, keemiliselt B2-vitamiini;[1]
- 1933. aastaks eraldasid Kuhn, György, P. ja Wagner-Jauregg, T. puhast riboflaviini pärmist, munavalgest ja vadakust.
- 1933.–1934. aastal koostas ta koos Theodor Wagner-Jaureggiga B2-vitamiini struktuuri.[2]
Enam-vähem samal ajal Paul Karreriga (1935) teatas Kuhn B2-vitamiini struktuuri kindlaksmääramisest ja sünteesimisest. Ta eraldas ligi 1 grammi riboflaviini 5300 liitrist kooritud piimast (ingl k skim milk), ühtlasi oli ta esimene, kes vitamiini eraldas.[3] Paul Karreri koostatud sünteesimeetodi võttis vitamiini sünteetiliseks tootmiseks kasutusele Hoffmann–La Roche.[4]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Paul György, Perspectives in nutrition, The American Journal of Clinical Nutrition 24: OCTOBER 1971, pp. 1250-1256. Printed in U.S.A., Developments leading to the metabolic role of vitamin B6,[1]
- ↑ Wilhelm Friedrich, "Vitamins", lk 408, 1988, ISBN 3-11-010244-7, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 12.07.2013)
- ↑ Laylin K. James, "Nobel Laureates in Chemistry", 1901-1992, lk 250-252, 1994, American Chemical Society and Chemical Heritange Foundation, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 11.07.2013)
- ↑ Walter Sneader, "Drug discovery", lk 230, 2005, John Wiley Sons, Google'i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 18.08.2013), ISBN 978-0-471-89979-2