Fabianus

Fabianus oli paavst aastatel 236–250. Ta oli 20. paavst.

Fabianus sündis "Liber Pontificalise" järgi Roomas ja oli Fabiuse poeg.

Paavstiks saamine

Fabianus valiti Rooma piiskopiks (paavstiks) 10. jaanuaril 236, "Liber Pontificalise" järgi aga 238. aastal ning ta oli ametis 14 aastat 10 kuud ja 11 päeva. Eusebiose järgi saabus talupoeg Fabianus Rooma, et vaadata uue piiskopi valimisi, kuid valimiste ajal laskus tema pea peale tuvi, milles nähti jumalikku märki.

Vaimulikkonna reform

Fabianus reorganiseeris "Liber Pontificalise" järgi Roomas asuva vaimulikkonna. Ta moodustas Roomas 7 kirikukihelkonda, mille etteotsa määras diakonid, kellest igaüht abistas 7 alamdiakonit. Ta määras notarid koguma andmeid märtrite kohta. Ta sätestas 4 madalamat vaimulikupühitsust: ostiarius (uksehoidja), eksortsist, akolüüt ja alamdiakon.

Ta ordineeris 22 presbüterit, 7 diakonit ja 11 piiskoppi. Ta ordineeris hilisema vastupaavsti Novatianuse ja määras Assisi piiskopiks püha Rufinuse.

Pontianuse ja Hippolytuse säilmete ümbermatmine

Fabianus lasi Sardiiniast Rooma tuua oma eelkäija Pontianuse ja vastupaavst Hippolytuse surnukehad ning need 13. augustil 236 või 237 matta San Callisto katakombides asuvasse paavstide krüpti.

Suhted Rooma keisriga

Kirikuloolase Eusebiose järgi ristis Fabianus Rooma keiser Philippuse koos pojaga. Fabianus pidi Pontianuse ja Hippolytuse säilmete äratoomiseks Sardiiniast taotlema luba Rooma keisrilt.

Liturgilised otsused

Fabianus kohustas kristlasi käima armulaual vähemalt kolm korda aastas: ülestõusmispühadel, nelipühadel ja jõulude ajal.

Muud otsused

Cyprianuse järgi tunnustas Fabianus Kartaago piiskopi Donatuse otsust Lambaesa piiskopi Privatuse hukkamõistmiseks. Origenes saatis Fabianusele kaebekirja, milles ta selgitas oma teoloogilisi vaateid. Toursi Gregoriuse järgi saatis ta 245. aastal 7 piiskoppi Galliasse.

Fabianus kultuuriloos

Pseudo-Isidoruse kirjutistes on Fabianusele omistatud 3 kirja ja mitu dekreeti, kuid nende autorsus on vaieldav, sest arvatavasti koostati need tunduvalt hilisemal ajal.

Fabianusele pühitsetud kirikud asuvad Itaalias Pratos ja Scandeluzzas. Ta lasi Rooma rajada ühe kiriku. Kunstnik Giovanni di Paolo on teda kujutanud umbes 1450 valminud maalil.

Surm

250. aasta algul hakkas Rooma keiser Decius kristlasi taga kiusama. Esimeste ohvrite seas oli Fabianus, kes suri jõhkra kohtlemise tagajärjel 20. jaanuaril 250 Rooma vanglas. Ta maeti San Callisto katakombides asuvasse paavstide krüpti, kust tema haud leiti 1854. Fabianuse säilmed viidi hiljem Roomas asuvasse San Sebastiano kirikusse.

Fabianust austatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus märtri ja pühakuna. Tema mälestuspäev katoliku kirikus on 20. jaanuar ja õigeusu kirikus 5. august. Tema nimi sisaldub pühakute litaanias.

Kirjandus

J. N. D. Kelly "The Oxford Dictionary of Popes". 1996.
"Liber Pontificalis".
Ulrich Stutz "Die römischen Titelkirchen und die Verfassung der stadtrömischen Kirche unter Papst Fabian". "Zeitschrift der Savigny-Stiftung für Rechtsgeschichte: Kanonistische Abteilung" 9, 1919: 288–311.

Välislingid

Meier, G. (1909). "Pope St. Fabian." In The Catholic Encyclopedia. New York: Robert Appleton Company. Vaadatud 10. mail 2019 (inglise keeles)
Fabianuse kirjad (inglise keeles)
Fabianuse kirjad

Eelnev Anterus	Rooma paavst 236–250	Järgnev Cornelius