Peterburi

Peterburi
vene	Санкт-Петербург Sankt-Peterburg
	Peterburi, esiplaanil Vassili saare idaosa
	Peterburi lipp Peterburi vapp
	Pindala: 1439 km²
	Elanikke: 5 597 763 (2024)
	Koordinaadid: 59° 57′ N, 30° 19′ E

Peterburi (vene keeles Санкт-Петербург Sankt-Peterburg; aastatel 1914–1924 Петроград Petrograd; aastatel 1924–1991 Ленинград Leningrad; kõnekeeles ka Питер Piiter) on üks kolmest Venemaa keskalluvusega linnast, Moskva järel suuruselt teine linn Venemaal ja suurim linn Läänemere rannikul. Peterburi linna ümbritseb Leningradi oblast.

Peterburi rajas 27. mail 1703 tsaar Peeter Suur Rootsilt vallutatud Nyenskansi linnuse kohale, mis teeb sellest ühe Euroopa noorima suurlinna. Aastail 1712–1728 ja 1732–1918 oli see Venemaa pealinn. Linn on nime saanud apostel Peetruse järgi.

Linn asub Laadoga järvest lähtuva Neeva jõe suudmealal, mis asub Soome lahe idasopis Neeva lahe ääres, Kroonlinnast idakagus. Linna kaugus Eesti pealinnast Tallinnast on maanteed mööda 330 km, meritsi 350 km ja linnulennul 310 km.^[1]

Peterburi on maailma põhjapoolseim vähemalt miljoni elanikuga linn.

Nimi

Peeter I andis Jänesesaarele ehitatud muldkindlusele oma kaitsepühaku apostel Peetruse järgi hollandipärase nime Sankt Pieter Burch. Hiljem, kui Neeva kallastele kerkisid elumajad ning valmis apostlitele Peetrusele ja Paulusele pühitsetud kirik, hakati kindlustki kutsuma Peeter-Pauli kindluseks ning esialgne nimi läks üle linnale. Venekeelne nimekuju Санкт-Петербург (eesti keeles Peterburi) kinnistus pärast Peetri surma.

1914. aastal, kui Venemaa Keisririik astus I maailmasõtta Saksa Keisririigi vastu, asendati saksapärane nimi Санкт-Петербург venepärase Petrogradiga ('Peetri linn').

26. jaanuaril 1924, pärast VK(b)P Keskkomitee sekretäri ja NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe Vladimir Lenini surma, nimetati Petrograd Leningradiks. Seda nime kandis linn 6. septembrini 1991, kuid linna järgi nimetatud piirkond kannab jätkuvalt nime Leningradi oblast.

12. juunil 1991 toimus referendum, kus 54% hääletanud elanikest arvas, et linnale tuleks tagastada tema esialgne nimi. 6. septembril 1991 taastati linna ajalooline venekeelne nimi Санкт-Петербург.

Linna nimi on vepsa keeles Piter, karjala keeles Pietari ja isuri keeles Petteri.

Haldusjaotus

Peterburi jaguneb 18 rajooniks.

Peterburis on 111 munitsipaalhaldusüksust: 81 linnasisest munitsipaalringkonda (enamik neist kannab nime, kuid osad on tähistatud numbritega), 9 linna (Kolpino, Krasnoje Selo, Kroonlinn, Lomonossov, Pavlovsk, Peterhof, Puškin, Sestroretsk, Zelenogorsk) ja 21 alevit (Aleksandrovskaja, Beloostrov, Komarovo, Levašovo, Lissi Noss, Metallostroi, Molodjožnoje, Pargolovo, Pessotšnõi, Petro-Slavjanka, Pontonnõi, Repino, Sapjornõi, Serovo, Smoljatškovo, Solnetšnoje, Strelna, Šušarõ, Tjarlevo, Uškovo, Ust-Ižora).

Rajoonid

Nr.	Rajoon	Venekeelne nimi	Elanikke 1. jaanuar 2004	Elanikke 1. jaanuar 2005	Elanikke 1. jaanuar 2006	Elanikke 1. jaanuar 2013
1	Admiraliteedi rajoon	Адмиралтейский район	184 400	181 704	178 742	161 298
17	Frunze rajoon	Фрунзенский район	402 700	398 994	393 216	404 564
4	Kalinini rajoon	Калининский район	467 200	464 570	462 043	516 312
18	Keskrajoon	Центральный район	231 100	225 821	224 289	220 029
5	Kirovi rajoon	Кировский район	336 100	332 413	328 610	331 848
6	Kolpino rajoon	Колпинский район	174 800	176 213	178 326	183 802
7	Krasnogvardeiski rajoon	Красногвардейский район	330 200	327 484	324 908	345 261
8	Krasnoje Selo rajoon	Красносельский район	304 300	302 890	301 739	342 578
9	Kroonlinna rajoon	Кронштадтский район	43 100	42 992	42 815	43 614
10	Kurortnõi rajoon	Курортный район	67 100	67 235	67 516	71 474
11	Moskva rajoon	Московский район	272 400	268 873	266 312	315 011
12	Neeva rajoon	Невский район	434 500	435 097	436 598	479 839
14	Petrodvoretsi rajoon	Петродворцовый район	76 800	77 574	115 138	130 127
13	Petrogradi rajoon	Петроградский район	131 500	128 469	126 312	136 606
15	Primorski rajoon	Приморский район	397 500	401 609	405 034	522 846
16	Puškini rajoon	Пушкинский район	101 000	103 009	120 661	150 316
2	Vassili saare rajoon	Василеостровский район	198 700	196 815	195 522	210 249
3	Viiburi rajoon	Выборгский район	417 300	414 812	412 839	462 226

Rahvastik

Peterburi on rahvaarvu poolest Venemaa suuruselt teine linn. 2016. aasta andmetel elas Peterburis 5 225 690 inimest. Peterburis elas üle 22 erineva päritolumaaga inimese (igaühest üle 2000 inimese), suuremad neist olid: venelased 84,72%, ukrainlased 1,87%, valgevenelased 1,17%, juudid 0,78%, tatarlased 0,76%, armeenlased 0,41%, aserid 0,36%, grusiinid 0,22%, tšuvašid 0,13%, poolakad 0,10% ja palju teisi. 7,89% elanikest keeldus rahvust avaldamast.

2010. aasta rahvaloenduse andmeil oli linna elanike arv 4 848 742.^[3] Septembris 2012 sündis viiemiljones elanik.^[4]

Peterburi keskmine õhutemperatuur ja sademete hulk kuude kaupa

Loodus

Kliima

Peterburis on parasvöötme niiske merekliima sooja suve ja mõõduka talvega. Ilmad on enamjaolt sombused. Juuli keskmine temperatuur on 18,8 °C, veebruari keskmine temperatuur −5,8 °C. Õhutemperatuuri absoluutne maksimum oli 2010. aasta augustis +37,1 °C, absoluutne miinimum oli 1883. aasta jaanuaris, kui õhutemperatuur langes kuni −35,9 °C.^[5]

Sademehulk on keskmiselt 662 mm aastas (395–842 mm).

Veestik

Peterburi on esimesel kohal Venemaal ja ühel esimestest maailmas linna piiresse jäävate veealade pindala poolest. Veealad moodustavad linna pindalast umbes 10 protsenti.

Neeva voolab linna piires 32 km ulatuses ja moodustab Soome lahte suubudes delta. Jõe laius kaubasadamas on 1250, Kolmainu silla ees 600, Lossi ja Nikolai silla vahel 340 meetrit. Jõe sügavus on 8–24 meetrit.

Kokku on linnas 93 jõge, oja ja kanalit kogupikkusega 217,5 km, sealhulgas paarikümne kanali kogupikkus on umbes 160 km. Linna suuremateks kanaliteks on Krjukovi kanal, Gribojedovi kanal, Talvekanal, Obvodnõi kanal ja Luigekanal.

Linnas on ka sadakond järve ja tiiki.

Suur osa Peterburist asub kuni 3 meetri kõrgusel merepinnast ja on sellepärast ohustatud üleujutuste poolt. Need ei teki siis, kui Neeva jões on suurvesi, vaid kui läänetuul Soome lahe vee Neeva suudmesse kokku puhub. Suurim üleujutus toimus 19. novembril 1824, kui veetase tõusis 421 cm üle keskmise. 23. septembril 1924, kui veetase tõusis 369 cm üle keskmise, oli 70 km² linnast üle ujutatud.

Kaitseks üleujutuste eest on Peterburi ehitatud tammide kompleks. See koosneb kümnest tammist, mille vahel on kaks laevade lüüsisõlme ja kümme vee väljalaske kohta.^[6]^[7] Kompleksi avas 2011. aasta augustis Peterburi juurtega Vladimir Putin.

28. novembril 2011 hoidis kaitserajatis ära üleujutuse, mis oleks olnud linna ajaloos järjekorras 309. Samas on tammide süsteemile ette heidetud seisva ja roiskuva vee tekitamist, mis hävitab vähese olemasoleva elu Soome lahe väga suure reostuskoormuse all kannatavas idaosas.^[8]

Arhitektuur

Peterburi ehitamist alustati 18. sajandi alguses Domenico Trezzini juhtimisel, kuid 18. sajandi lõpuni valitsesid Venemaad enamasti keisrinnad, kelle maitse määras suuresti ka Peterburi arhitektuurilise ilme.

Sillad

Pikemalt artiklis Peterburi sillad

Sildade arvult on Peterburi maailma linnade seas esikohal. Arvatakse, et koos eeslinnades paiknevatega, on Peterburis umbes 620 silda .^[9] Neist 218 on jalakäijate omad. Linna piiridesse jääb 342 silda. 22 silda on avatavad laevaliikluse jaoks, st ülestõstetava keskosaga.

Esimene sild üle Neeva ehitati 1850. aastal.

Üle Neeva peasängi viib üheksa silda. Aastatel 1965–2004 oli linna pikim sild Aleksander Nevski sild (ilma kaldarajatisteta on pikkus 629 meetrit, koos nendega 905,7 meetrit. Silla laius on 35 m). Enne seda oli pikim sild 582-meetrine Kolmainu sild.

Aastast 2004 on linna pikim sild Bolšoi Obuhhovski sild (üldpikkus 2824 meetrit, ilma kaldrajatisteta 382 meetrit).

Kõige laiem on üle Moika viiv Sinine sild (ligi 100 meetrit lai).

Pargid

Peterburi Suveaed (Vassili saar), oli 1704. aastal Peterburi kuberneri Aleksandr Menšikovi poolt Vassili saarel asutatud kultuuraed, mille pindala oli ligi 12 hektarit, Suveajas asus ka kuberner Menšikovile kuulunud Saadikupalee. Park jäi unarusse ja hoolitsuseta pärast seda, kui A. Menšikov paleeintriigide tõttu langes keisrinna Jekaterina II juures ebasoosingusse, saadeti asumisele ning tema pargist pärit puid kasutati teiste parkide ja naabruses asuva Keiserliku Teaduste Akadeemia Botaanikaaia hüvanguks (ümberistutamisega). Parki ennast aga kasutati lähedal asuvate kadetikoolide harjutusväljakuna. Lõplikult hävitati aed Nõukogude võimu ajal 1920. aastail allesjäänud puude väljaraiumisega.
Peterburi Talveaed,
Peterburi Teine Talveaed, oli Talveaiaga piirnev park, kuhu kuulusid Insenerilossi haljasalad ja aiad.
Peterburi Kolmas Talveaed, oli Teise Talveaiaga piirnev park ja hõlmas territooriumi, mis tänapäeval piirneb Moika kanali ja Gribojedovi kanalitega.
Rumjantsevi park, Solovjovi aed, oli Vassili saarel asunud haljasala, kus asus Marsi väljakult üle toodud 1799. aastal Vene-Türgi sõja, mida juhtis seekord võidukalt Vene väejuht Pjotr Rumjantsev-Zadunaiski sõjalisi saavutusi kajastanud obelisk. Hiljem aga arendas oma kuludega parki samas piirkonnas elav vene päritolu kaupmees Solovjov, kelle aia nimi kandus aja jooksul üle kogu pargile.^[10]

Kirikud ja kloostrid

Nikolai I ratsamonument, Iisaku katedraal ja hotell Astoria

Peterburis on 268 kogudust, millest 131 allub Vene Õigeusu Kirikule. Nende omanduses või kasutuses on 229 kirikut või muud usutalitusteks mõeldud hoonet. Arhitektuuriliselt silmapaistvamad on Iisaku katedraal, Kaasani katedraal, Peeter-Pauli katedraal ja Spass na Krovi kirik. Peterburis asub ka eestlaste ehitatud luteriusu Jaani kirik ja õigeusu Püha Issidori kirik.

Spordiehitised

Peterburis asub jalgpalliklubi Peterburi Zenit kodustaadion Petrovski staadion.

Kultuur

Marsi väljak ja Kristuse Ülestõusmise katedraal

Lahta Keskus (Venemaa kui ka Euroopa kõrgeim hoone)

Peterburi nimetatakse Venemaa kultuuripealinnaks. Linnas asub üle 100 kõrgkooli, 105 muuseumi ja umbes 100 teatrit.

Muuseumid

Teatreid

Kõrgkoole

Transport

1955. aastal tööd alustanud Peterburi metrool on 5 liini kogupikkusega 112,54 km ja 65 jaama.

Peterburi teenindab samuti Pulkovo rahvusvaheline lennujaam ja kolm väiksemat lennujaama äärelinnades. 2007. aasta seisuga on see Venemaal kasutajate hulga poolest neljas lennujaam.

Peterburis on viis raudteejaama: Balti vaksal, Laadoga vaksal, Moskva vaksal, Soome vaksal ja Vitebski vaksal.

Vaatamisväärsused

Ermitaaži kompleks vasakult paremale: Ermitaaži teater, Vana Ermitaaž, Väike Ermitaaž, Talvepalee

Ajalugu

Eellugu

Neeva lahe piirkond 18. sajandi esimesel poolel

Ajalooliselt jäi Neeva jõe ümbrus Ingerimaa koosseisu. Eelajaloolise aja lõpus kulges siit viikingite kaubatee varjaagide juurest kreeklasteni. 12. sajandi teisel poolel püüdsid seda ala enda valdusse saada rootslased. 15. juulil 1240 toimus Ižora jõe Neevasse suubumise koha läheduses Neeva lahing. Lahingu käigus purustas novgorodlaste poolt Suzdalist kutsutud Novgorodi vürst Aleksandr Jaroslavitš Rootsi väed ja sai siit endale hüüdnime "Aleksander Nevski".

Peterburi linna kohal Ohta jõe suudmes asus 1300. aastal rootslaste ehitatud Landskrona kindlus, mille eluiga polnud kuigi pikk. Laadoga järve ääres Neeva lähtes ehitasid novgorodlased 1301. aastal Orešeki kindluse.

Pärast Liivi sõja kaotust loovutas Moskva tsaar Ivan Julm 1583. aastal Pljussa vaherahuga Ingerimaa ja Karjalas Käkisalmi lääni; Moskva tsaaririik säilitas Neeva jõe suudmeala.

Aastatel 1610–1613 toimunud Venemaa pärilussõja tulemusena, milles osalesid Moskva tsaaririigi troonipretendentidena Rzeczpospolita, Rootsi Kuningriik ja Romanovite dünastia, kaotasid tsaar Mihhail I Fjodorovitš ja Moskva tsaaririik Ingerimaa uuesti Rootsile ja kuningas Gustav II Adolfile. 1617. aastal sõlmitud Stolbovo rahuga, läks Rootsi Kuningriigi valdusse tulevase Peterburi linna maa-ala. Pärast rahulepingu sõlmimist nimetati Orešeki kindlus ümber Nöteborgiks.

Kunagise Landskrona kindluse kohale rajati Rootsi Ingeri kuberneri juhtimisel Nyeni linnus^[11] ja selle juurde linn (linnaõigus alates 1642. aastast). Rootsi Ingeri keskuseks oli Narva linn, kus asus ka Ingerimaa kuberner või asehaldur. Maa-ala oli Rootsi valduses kogu 17. sajandi.

Aastal 1689 tuli Moskva tsaaririigis võimule Peeter I (pärast poolvenna Ivan V surma 1696. aastal sai temast Venemaa ainuvalitseja). Peeter I nõudis Rootsilt Ingerimaa tagasisaamist. Aastal 1700 alustas Venemaa Rootsi vastu sõda (tuntud Põhjasõja nime all). 11. oktoobril 1702 vallutasid venelased Nöteborgi ja nimetasid selle võtmelinnuseks Schlüsselburgiks. Põhjasõja lõppedes vallutas Venemaa Ingerimaa ja taastas Venemaa väljapääsu Läänemerele.

Linna asutamine

Vassili Surikov. "Vaade Peeter I mälestusmärgile Senati väljakul". Õli, lõuend. 1870. Riiklik Vene Muuseum Peterburis

Linna asutas Moskva tsaar Peeter I 27. mail (vkj. 16. mail) 1703 pärast Ingeri vallutamist Rootsilt Põhjasõjas.

Levinud legendi kohaselt olevat Peeter I sel päeval läinud koos saatjatega Jänesesaarele, võtnud kätte labida, lõiganud välja kaks rida mättaid, paigutanud need ristikujuliselt saare keskele ja andnud käsu ehitustöid alustada.^[viide?]

Et linna ehitamine algas sõja ajal, siis esimene ehitis oli muldkindlustis, praegune Peeter-Pauli kindlus. See rajati Jänesesaarele Neeva parema kalda lähedale mõne kilomeetri kaugusele merest. Kindlustis ehitati algselt mullast ja puidust, kuid juba 1706. aastal asuti ehitama kiviehitist. Ehitustööde juhataja oli tsaar Peeter I lähedane kaaskondlane Aleksandr Menšikov, kes määrati ka Ingerimaa kubermangu (alates 1710. aastast Peterburi kubermang) kindralkuberneriks.

Kuna Peterburi rajati suhteliselt soisele alale, siis kuivendati soo suure hulga kraavide abil, nii et Peterburi on nimetatud ka Põhjamaade Veneetsiaks. Pinnast tõsteti: tükk aega pidi igaüks, kes Peterburi saabub, kaasa võtma kive või palke. Peaaegu kogu töö tegid talupojad ja Rootsi sõjavangid. Ühe hinnangu järgi suri ehitusel 40 000 inimest.

Peeter I kavatses uue pealinna südameks teha Neeva delta suurima, Vassili saare, kuid sellele oli raske ligi pääseda. Linna keskmeks kujunes hoopis Admiraliteedihoone ümbrus, mida hakati ehitama Peeter-Pauli kindluse vastaskaldale. Admiraliteet oli kaitseehitistega piiratud mereväe ala, kus oli laevaehitus- ja remonditehas, laod, kasarmud, sadamaehitised jms.

1703/1704. aasta talvel alustati ka Peterburi läänekülje merepoolsete kaitseehitiste rajamist Kotlini saarel, mis hiljem läksid Kroonlinna kindluse alla.

Esimene inimene, kes Peterburi maja ehitas, oli Balti sõjalaevastiku ülem Cornelius Cruys.

Vaata ka

Viited

↑ Peterburi ametlik koduleht
↑ Население северной столицы
↑ 2010. aasta rahvaloenduse andmed
↑ RIA-Novosti
↑ Peterburi kliima
↑ "Комплекс Защитных Сооружений Санкт-Петербурга от наводнений". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. jaanuar 2016. Vaadatud 23. aprillil 2012.
↑ Федеральное казенное предприятие Дирекция комплекса защитных сооружений Министерства регионального развития Российской Федерации
↑ Tarmo Virki, Soome lahe aasta ei lõpe, Postimees, 9. oktoober 1996
↑ Tõnis Kallejärv. Peterburi. Kirjastus Ilo, 2005
↑ Куда исчез Летний сад?
↑ "Я.К. Грот. Известия о петербургском крае до Петра Великого". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. juuli 2011. Vaadatud 22. jaanuaril 2010.

Välislingid

Peterburi infoportaal – Peterburi entsüklopeedia (vene keeles)
Peterburi ajaloolised kaardid alates aastast 1717

[x6rBW-1] Peterburi ametlik koduleht

[buNHA-2] Население северной столицы

[eX6R5-3] 2010. aasta rahvaloenduse andmed

[u2Z82-4] RIA-Novosti

[p7fzW-5] Peterburi kliima

[eVnwQ-6] "Комплекс Защитных Сооружений Санкт-Петербурга от наводнений". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. jaanuar 2016. Vaadatud 23. aprillil 2012.

[Bb8uj-7] Федеральное казенное предприятие Дирекция комплекса защитных сооружений Министерства регионального развития Российской Федерации

[LgihV-8] Tarmo Virki, Soome lahe aasta ei lõpe, Postimees, 9. oktoober 1996

[wzJTO-9] Tõnis Kallejärv. Peterburi. Kirjastus Ilo, 2005

[5BHw6-10] Куда исчез Летний сад?

[OXFa2-11] "Я.К. Грот. Известия о петербургском крае до Петра Великого". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. juuli 2011. Vaadatud 22. jaanuaril 2010.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]

[9]

[10]

[11]