Primordialism

Primordialism on idee, mille järgi indiviidide etnilise identiteedi määrab põlvnemine, sest ühte rahvusrühma kuuluvate inimeste vahel on põlvkondadeülesed "primordiaalsed" sidemed. Sellist vaadet vastandatakse konstruktivismile, mille järgi etniline identiteet kujuneb keele- ja kultuurikeskkonnas ning võib olla dünaamiline, ent samastatakse essentsialismiga, mille järgi etniline identiteet on olemuslik ja muutumatu. Primordialistide ja nende kriitikute seas varieeruvad arvamused küsimuses, kas ja mil määral on primordiaalsed sidemed geneetilised ja kaasasündinud ning mil määral seotud kultuurikeskkonna stabiilsusega.

Mõiste areng

Edward Shilsi käsitlus

Üldlevinud arvamuse järgi kasutas esimesena terminit primordialism 1957. aastal sotsioloog Edward Shils, kes selle mõiste abil kirjeldas perekonnasiseseid suhteid. Shilsi järgi ei saa perekonnaliikmete vahelisi suhteid tõlgendada kui mistahes indiviididevahelisi suhteid, vaid neil on omaette kvaliteet, mida "saab kirjeldada vaid primordiaalsena" ja mis tuleneb "veresidemest".

Clifford Geertzi käsitlus

Primordialismi mõiste tähendusvälja laiendas kultuuriantropoloog Clifford Geertz, kelle järgi inimese side kogukonnaga tuleneb tema sündimisest sellesse kogukonda, kuna ta omandab paratamatult kogukonna keele ja sotsiaalsed praktikad.

Geertzi järgi on indiviidide sidemed teatud rühmadega tajutud "loomulikena" ega tulene sotsiaalsest suhtlusest. Säärane vaimne side on Geertzi hinnangul olemas kõigis ühiskondades ja käib kaasas kõigi indiviididega, ehkki primordiaalsete sidemete tugevus võib individuaalsel tasandil, ühiskonnati või läbi aegade varieeruda:

„Primordiaalse sideme all on siin silmas peetud sellist, mis tuleneb sotsiaalse eksistentsi "antustest" (või kui täpsem olla, siis sellest, mida peetakse "antuseks", kuna niisugustes asjades mängib alati teatavat rolli ka kultuur): peamiselt naabrusest ja sugulussidemetest, kuid peale nende veel antusest, mis tuleneb konkreetsesse usukogukonda sündimisest, konkreetse keele või dialekti kõnelemisest ja konkreetsete sotsiaalsete tavade järgimisest. Neil vere, kõne, kommete ja muu säärase kokkulangevustel arvatakse iseenesest olevat teatav sõnulseletamatu ja paiguti ületamatu veenmisjõud. [...] Selliste primordiaalsete sidemete üldine tugevus ning see, milliseid nende tüüpe tähtsaks peetakse, on eri inimeste, ühiskondade ning perioodide puhul erinev. Kuid peaaegu kõigile inimestele tunduvad kõigis ühiskondades peaaegu kõigil ajastutel mõned sidemed tulenevat pigem loomulikust – mõned nimetaksid seda vaimseks – lähedustundest kui sotsiaalsest interaktsioonist.“

–

Komponentidena, mis moodustavad primordiaalse sideme ühiskonnaliikmete vahel, nimetas Geertz "arvatavad veresidemed", rassi (fenotüübi), keele, regiooni, religiooni ja tavad.

Ühe hilisema tõlgenduse järgi on vastavalt Geertzi primordialismi definitsioonile primordiaalsed sidemed "antud" ja "loomulikud" ega lähtu ühiskonnast. Taolised sidemed on emotsionaalsed ja valitsevad inimeste üle ilma, et neid oleks võimalik täiel määral sõnadesse panna. Seega on tegemist mitteanalüüsitava emotsionaalse sidemetega.

Teise tõlgenduse järgi pidas Geertz silmas, et tajutud veresidemed põhinevad kvaasisugulusel, mille olemust pole võimalik täpselt kindlaks teha, aga mille olemasolu on üldteada. Tajutud veresidemed ja rassilised tunnused (kusjuures rõhutatakse, et Geertz pidas rassi all silmas fenotüüpi) on seejuures rühmi enam eristavad kui keelelised erinevused, ent samas võivad olulisteks eristavateks tunnusteks olla veel religioossed, geograafilised ja kombestiku erinevused. Seega leitakse, et Geertz tunnistas ühiskonna mõju primordiaalsete sideme kujunemisel.

Hilisemad käsitlused

Politoloog John Coakley järgi ei ole ei Edward Shils ega Clifford Geertz primordialismi mõiste kasutusele võtjad ega esimesed teoreetikud ja tema arvates ei saakski kumbagi pidada primordialistiks, kuna primordialism Coakley järgi tähendab veendumust, et rahvused põhinevad veresidemetel. Shils kirjeldas Coakley sõnul vaid subjektiivsena tajutavaid veresidemeid ja sugulussidemete tähtsust ning oma hilisemates uurimustes rahvusidentiteedi teemadel ei väitnud ta samuti, et "rahvusluse juured on primordiaalsed". Ka Geertz ei püüdnud Coakley arvates näidata, et rühmaliikmete vahelised sidemed on objektiivselt loomulikud ja "antud", vaid kõigest rühmaliikmete endi poolt eeldatud olevat "antud". Coakley on märkinud, et kuigi primordialistlikku vaadet on kohati püütud kaitsta Shilsi ja Geertzi seisukohtadele viitamisega, ei ole taolise argumentatsiooni sisuks olnud "neile omistatud "primordialistlike" vaadete aktsepteerimine".

Iseloomustus

Primordialistliku teooria olemuse osas levivad vastakad arvamused. Radikaalse primordialistliku vaate järgi määravad rahvusrühmade identiteedi bioloogilised tunnused ja geenid. Primordialismi kriitikud antropoloog Jack David Eller ja sotsioloog Reed M. Coughlan leiavad, et taolise radikaalse järelduseni võib viia Geertzist lähtuv primordialistlik vaade, mille järgi etniline identiteet on seletamatu, ent samas olemuslik emotsionaalne omadus, mis toob kaasa rahvuslike emotsioonide müstifitseerimise ja selle pinnalt omakorda radikaalsed järeldused.

Samas leiab näiteks politoloog Henry E. Hale, et primordialistid ei ole üldjuhul sel määral dogmaatiliste veendumustega, nagu nende kriitikud näivad arvavat. Ta rõhutab, et primordialistlikke vaateid esindavad uurijad üldjuhul ei arva, et rahvus on määratud veresideme või geenidega, vaid leiavad pigem, et enda teatud rahvusrühmadega seostamine on küll tunnetuslik, aga selle tunnetuse aluseks olevad rühmade tunnused on pika aja jooksul välja kujunenud ja stabiilsed.

Primordialistlik vaade rahvusele tugineb Hale’i järgi suuresti ühiskondlike struktuuride ülesehitusele. Ühiskond jaguneb rühmadeks, mis, omades mitmesuguseid rühma iseloomustavaid tunnuseid (näiteks kultuur, traditsioonid, ajalugu, füüsilised tunnused, keel, religioon), on üksteisest piisavalt selgelt eristuvad. Rühma tasandil püsivad need tunnused üldjoontes muutumatuna ning sugulussidemed üksikisikute vahel kannavad neid tunnuseid edasi ja hoiavad rühma koos.

Hale toob välja mitu põhjust, miks rahvusel ja etnilisel identiteedil on olemas primordiaalne mõõde, kuigi rahvusrühmad iseenesest ei ole "püsivad", "iidsed" ega "kirglikud":

• inimpsühholoogia soodustab sotsiaalsete kategooriate teket,
• "etniliseks" nimetatavad tunnused kipuvad olema erilise väärtusega rühmade piiritlemisel ja
• mõningad "etnilised" tunnused on stabiilsed ja pika aja jooksul kujunenud.

Ka politoloog Murat Bayar leiab, et primordialismile on omane mitte niivõrd vaade, et rahvus on looduse või geenide poolt määratud, vaid pigem arusaam etnilise identiteeti püsivusest. Teisisõnu, kui rahvusrühma identiteet on välja kujunenud, see üldjuhul ega väga kergelt ei muutu. Bayari arvates leiavad primordialistid, et kuigi emakeel, religioon või kultuur ei ole geenidega edasi antavad, on nende kujunemisprotsess primordiaalselt ette antud, kuivõrd indiviidid ei saa valida, millistele vanematele või millisesse kultuurikeskkonda nad sünnivad. Seda asjaolu ei ole võimalik hilisemate individuaalsete valikutega tagantjärele enam muuta.

Bayar võtab primordialismi tunnused kokku järgnevalt:

• rahvus on konstrueeritud mitmete sarnasuste, eriti rahvusrühma liikmete eeldatud suguluse ümber;
• rahvust võib pidada kinnistunuks, kui see on välja kujunenud;
• etnilist identiteeti kinnistab rahvusrühmade vaheline konflikt ja kirjaoskuse levik ning
• etnilisel identiteedil on oluline mõju inimkäitumisele, sest inimesed omistavad eeldatavale sugulusele märkimisväärse tähtsuse.

Seevastu Elleri ja Coughlani järgi tähendab primordiaalsetele sidemetele kui tunnetusele ja samaaegselt nende olemusliku primordiaalsuse asemel konstrueeritusele keskendumine kaugenemist Geertzi välja pakutud primordiaalsuse tähendusest.

Samuti primordialismi suhtes kriitiline John Coakley, kes käsitleb primordialismi rahvuslusega seotud mõistena, on selle termini kasutuskontekstide selgitamiseks välja pakkunud kolmest omavahel seotud mõistest koosneva kontseptuaalse mudeli, mille moodustavad

• primordiaalsus, mis tähistab bioloogilisi ja kaasasündinud tunnuseid;
• rahvuslik primordialism, mis tähendab veendumust rahvuse primordiaalsetes alustes ning
• analüütiline primordialism, mis püüab selgitada rahvuslust tuginedes kas veendumusele rahvusrühmade primordiaalsuses või rahvuslikule primordialismile (teisisõnu ühele kahest esimesest kontseptsioonist).

Loonud taolise mudeli, järeldab Coakley, et analüütiline primordialism on problemaatiline, sest uurijaid, kes tugineks esimesele mõistele, sisuliselt ei eksisteeri, ent teisel mõistel puudub "analüütiline selgus". Coakley tõlgendusskeemi aluseks on veendumus, et kui primordialistideks nimetatavad uurijad ei esinda mitte seisukohta, et rahvusrühma liikmeid ühendavad objektiivsed veresidemed, vaid leiavad, et indiviididele on omane uskuda taoliste veresidemete eksistentsi, siis ei ole taoliste "primordialistide" vaated tegelikult "primordialistlikud".

Ehkki tänapäeval sotsiaalteadlased avalikult ennast primordialistideks ei tunnista, kehtivad vaikimisi primordialistlikud eeldused mitmetes sotsiaalteaduslikes uurimustes, mis selgitavad mitmesuguseid sotsiaalseid, majanduslikke ja poliitilisi nähtusi. Sotsiaalteaduslike teooriate eelduste hulka kuulub sageli rahvusrühmade fikseeritus, selle asemel et arvesse võtta nende võimalikku pidevat muutumist. On iseloomulik, et rahvusrühmade piire nähakse iseenesestmõistetavana, indiviide eeldatakse teadvat, millisesse rühma nad ise kuuluvad ja millised indiviidid kuuluvad teise rühma, et valitseb üleüldine üksmeel rahvusrühmade säärase piiritlemise osas ning et rühmade piirid on tekkinud indiviidide valikutest sõltumata. Näiteks uurimused, mis käsitlevad etnilise homogeensuse või heterogeensuse ühiskondlikku mõju, eeldavad vaikimisi, et üks või teine eksisteerib, sest eksisteerivad rühmade vahelised piirid, mis omakorda määravad ära ühiskonna heterogeensuse või homogeensuse. Kategoriseerimine tugineb seejuures allikatele, mille algset kategoriseerimisloogikat uurijad üldjuhul kahtluse alla ei sea.

Primordialism kui essentsialism

Mitmed uurijad peavad primordialismi ühtlasi essentsialistlikuks. Näiteks poliitikateoreetik Aletta Norval käsitleb primordialismi ja essentsialismi sisuliselt ühtse vaatepunktina etnilisele identiteedile, samas kui teine ja seega eristuv vaade on instrumentalism ja kolmas konstruktivism. Daniele Conversi ja William Safrani järgi tähendab primordialism essentsialismi tähenduses ideed, et rahvusrühmad on selgelt tuvastatavad sisemiselt homogeensed subjektid.

Oxfordi ülikooli kirjastuse sotsioloogiaüliõpilastele koostatud õppematerjal käsitleb primordialismi ja essentsialismi sünonüümidena, mõlema mõiste ühise definitsiooni järgi on kultuur staatiline ja muutumatu ning rahvusrühmad on kujunenud arvukate tunnuste baasil, kusjuures neid tunnuseid on täiesti või peaaegu muutumatult edasi kantud põlvest põlve.

Seos konstruktivismi ja instrumentalismiga

Rahvust mõtestatakse teoreetilistes analüüsides sageli üksteisele vastanduvate kategooriate kaudu. Nõnda vastandatakse primordialismi sageli konstruktivismile või instrumentalismile. Säärane lihtsustatud vastandamine ja kategooriate kasutamine võimaldab uurijatele markeerida omaenda uurimistööde teoreetilisi lähtealuseid ja paigutada need teiste uurijate tööde taustale.

Bayar ja Hale on näidanud, et primordialismi ja konstruktivismi vastandus keerleb peamiselt küsimuse ümber, kas etniline identiteet on stabiilne või muutlik. Kui primordialismi pooldajad usuvad, et etniline identiteet kinnistub väljakujunemise järel, siis konstruktivistid leiavad, et individuaalne identiteet on muutlik. Konstruktivistid arvavad vastupidi primordialistidele, et rahvusrühmadele iseloomulikud tunnused ei ole stabiilsed ning rühmad on püsivad ja eristuvad üksteisest seetõttu, et rühmade liikmed tajuvad nendevahelisi piire. Kriteeriumid, mille järgi hinnatakse üksikisikute kuuluvust konkreetsesse rahvusrühma võivad seejuures aja jooksul muutuda.

Samas on Hale’i järgi ka konstruktivistide seas eriarvamusi, kas etniline identiteet on püsiv, kui ta on välja kujunenud, või võib aja jooksul muutuda. Bayari arvates võib ka primordialistide arvates individuaalne identiteet teiseneda, juhul kui indiviidid on ära lõigatud etnilist identiteeti taastootvatest põlvnemisliinidest, nagu juhtus näiteks Aafrikast Ameerikasse viidud orjadega, keda ei koondatud teisel mandril mitte vastavalt oma algsetele hõimudele, vaid erineva päritoluga aafriklased paigutati samadesse farmidesse.

Mõned uurijad on püüdnud primordialismi ja konstruktivismi ühendada. Ühe kombineeritud vaate järgi sisaldavad esiteks identiteedi aluseks olevad kultuurid nii primordialistlikke kui ka paindlikke, konstrueeritud elemente. Teiseks leidub arvamusi, et identiteet ise on küll primordiaalne, aga selle tähtsus indiviidide vahelistes suhetes konstrueeritud. Kolmandaks on kohati ilmutatud huvi küsimuse suhtes, mis paneb indiviide üksteise kuuluvuse hindamisel rühma liikmeid ühendavaid kultuure primordiaalsena tajuma. Sellega seoses on tähelepanu pööratud ka iidsete ja püsivate sümbolite olulisusele rühmade defineerimisel, leides, et see, mil moel neid sümboleid kasutatakse ja tähtsustatakse, võib aja jooksul muutuda.

Hale leiab, et primordialismi-konstruktivismi vastandus ei ole kohane, sest üldjoontes leiavad ka primordialistlikku vaadet esindavad teoreetikud, et etnilised identiteedid on konstrueeritud ehk teisisõnu, arusaam põlvkondadeülesest ühendavast sidemest on rühmasisene ettekujutus, mitte objektiivselt eksisteeriv asi iseeneses. Samuti võivad konstruktivistid möönda, et väljakujunenud identiteet on suhteliselt püsiv. Teineteisest põhimõtteliselt eristuvad vaid need konstruktivistid, kes usuvad, et indiviididel on võimalik identiteeti väga lihtsalt ja korduvalt vahetada, ning need primordialistid, kes leiavad, et identiteedi muutmine on võimatu, sest inimesed kipuvad mõtlema primordiaalsetes kategooriates. Ka Bayar leiab, et primordialistide ja konstruktivistide vahel puudub põhimõtteliselt vastuolu etnilise identiteedi konstrueerituse osas.

Nagu konstruktivism, nii ka instrumentalism võib olenevalt vaatepunktist kas primordialismile vastanduda või sellega kooskõlas olla. Instrumentalism vastandub primordialismile selles mõttes, et esimest vaadet esindavad uurijad leiavad, et indiviidid võivad muuta oma identiteeti vastavalt asjaoludele. Nende seotus teatud rahvusrühmadega ei ole seega kivistunult paika pandud. Instrumentalistid kipuvad rahvuse tähtsusele indiviidide jaoks omistama ka vähem emotsionaalset tähtsust kui primordialistid. Bayar seevastu leiab, et instrumentalism haakub primordialismiga selles mõttes, et indiviididel on olenevalt olukorrast kasutada teatud kindel valik primordiaalselt määratud etnilisi tunnuseid, millest nad saavad vastavalt vajadusele valida sellised, mis on neile parajasti kasulikud.

Seos perennialismiga

John Coakley on, tuginedes Anthony Smithi rahvuslust käsitlevatele uurimustele, kokkuvõtvalt välja toonud seitse rahvuslusuuringutes levinud paradigmat, mille hulka kuulub ka primordialism kui teoreetiline selgitus rühmasisesele solidaarsusele, mis tugineb primordiaalsetele sidemetele, mis inimesi liidavad, kusjuures primordialistid võivad tõlgendamisprotsessi käigus lähtuda kas geneetilistest sidemetest või kultuurilisest sarnasusest Shilsi ja Geertzi tähenduses. Perennialism on üks ülejäänud kuuest paradigmast ja selle järgi on konkreetsed rahvusrühmad muutumatult eksisteerinud väga pika ajaperioodi jooksul, kusjuures kohati võib nende eksistentsi viia tagasi antiikaega. Coakley leiab, et primordialismi ja perennialismi mõisted on omavahel tihedalt seotud ja käivad rahvuslust käsitlevates uurimustes käsikäes. Nende erinevus seisneb Coakley väitel peamiselt selles, et perennialism keskendub eelkõige ajalisele mõõtmele, samas kui primorialism loomuliku ja iseenesestmõistetavana tajutavatele omadustele.

Kriitika

Puudulik rakendatavus sotsiaalteaduslikes uurimustes

Eller ja Coughlan on primordialismile ette heitnud seda, et tegemist ei ole terminiga, mida oleks võimalik sotsioloogilistes uurimustes rakendada. Kui Geertzi nägemus primordiaalsetest sidemetest viitab neile kui hoomamatutele mitteanalüüsitavatele emotsioonidele, siis Elleri ja Coughlani hinnangul on arvukad uurimused sotsioloogias, antropoloogias ja psühholoogias näidanud, et sel juhul on tegemist sisutu ja empiiriliselt mittekaitstava terminiga.

Sellele vastukaaluks on Bayar nimetanud mitmeid empiirilistel andmetel põhinevaid uurimusi, mis primordialistlikku vaadet toetavad. Näiteks on näidatud, et inimesed kipuvad eelistama sugulasi mittesugulastele ja lähedasi sugulasi kaugematele sugulastele. Samuti on leitud bioloogilisi aluseid nepotismile. Näidatud on ka, et inimesed kipuvad eelistama koostööd teha enda fenotüübiga sarnase fenotüübiga inimestega. Ka sotsiaalsete tegurite mõju primordiaalsete sidemete kujunemisele on mõõdetav. On leitud, et ühine keel, religioosne taust, geograafiline asukoht ja kultuur soodustavad koostööd samasse rahvusgruppi kuuluvate indiviidide vahel. Sarnastele tunnustele tuginemine soodustab indiviidide toimetulekut, sest nii saavad inimesed pidada üksteise käitumist võrdlemisi etteaimatavaks.

Etnilise identiteedi stabiilsus

Konstruktivistid on püüdnud ümber lükata ka primordialistide väiteid etnilise identiteeti püsivusest. Näidetena on välja toodud, et Aafrikas kujunesid koloniaalajastul välja uued rahvusrühmad uue identiteediga ja rahvusrühmade piirid on hägustunud Ameerika Ühendriikide immigrantide kogukondades. Lisaks on näiteks John Coakley väitel moodsad rahvused tekkinud "rahvuslaste" tegevuse tulemusena. Nad kujutavad ennast rahvuse "isadena" ja rõhutavad rahvuse iidsust, kusjuures olulise rolli omandavad selles protsessis rahvuslastest ajaloolased, kes kujunemismüüte konstrueerivad. Seega loovad Coakley väitel just rahvuslased selle põlvkondadeülese sideme, mis rahvusrühma kuulujaid peaks ühendama.

Samas on vastuseks väidetud, et Aafrikas kujunesid uued identiteedid tuginedes hõimusisestele sarnasustele, sealhulgas ühisele põlvnemisele, keelele, kultuurile ja territooriumile, seega uusi rahvusrühmi ei loodud täiesti meelevaldselt. Seega ei saa poliitiliselt mõjukad isikud konstrueerida uusi rahvusrühmi luues neid ühendava müüdi, vaid müüdid, millele tuginetakse, peavad lähtuma ajaloolisest reaalsusest, mida massid teadvustavad ja tunnistavad. Ka ei ole Ameerika immigrantide kogukondade piirid hägustunud mitte ülalt alla suunatud identiteedipoliitika tulemusena, vaid seetõttu, et segaperekondade järglastel on võimalus tugineda laiemale valikule etnilistele tunnustele, mis üldiselt on siiski piiratud nende perekondliku taustaga. Näiteks võib Iiri ja Itaalia immigrantide järglane pidada ennast iiri-ameeriklaseks ja/või itaalia-ameeriklaseks, aga ta pigem ei hakka ennast pidama indiaanlaseks. Lisaks on primordialistlikku vaate üks eeldusi, et etnilised identiteedid on kunagi välja kujunenud, enne kui nad on saavutanud püsiva stabiilse seisundi, seega võivad konstruktivistide esitatud näited käia kusagil toimuva kujunemisprotsessi kohta, mis aga ei lükka ümber seda, et kusagil mujal on mingite teiste rahvusrühmade identiteet püsinud sajandeid muutumatuna.

Allikad

• Bayar, Murat. "Reconsidering Primordialism: An Alternative Approach to the Study of Ethnicity". Ethnic and Racial Studies 32, nr 9 (2009): 1639–1657. (DOI: 10.1080/01419870902763878)
• Chandra, Kanchan. "Introduction: Constructivist Findings and Their Non-Incorporation". APSA-CP: Newsletter of the Organized Section in Comparative Politics of the American Political Science Association 12, nr 1 (2001): 7–11. (täistekst)
• Coakley, John. "‘Primordialism’ in nationalism studies: theory or ideology?" Nations and Nationalism 24, nr 2 (2018): 327–347. (DOI: 10.1111/nana.12349)
• Conversi, Daniele. "Resisting Primordialism and Other -Isms: In Lieu of Conclusions". Ethnonationalism in the Contemporary World: Walker Connor and the Study of Nationalism, toim Daniele Conversi, 269–290. (täistekst)
• Eller, Jack David ja Reed M. Coughlan. "The Poverty of Primordialism: The Demystification of Ethnic Attachments". Ethnic and Racial Studies 16, nr 2 (1993): 183–202. (DOI: 10.1080/01419870.1993.9993779)
• Geertz, Clifford. "Integratsioonirevolutsioon: primordiaalsed tundmused ja kodanikupoliitika uutes riikides". Kultuuride tõlgendamine: valitud esseed. Tõlkinud Tanel Pern, 341–412. Tallinn: Tänapäev, 2017.
• Hale, Henry E. "Explaining Ethnicity". Comparative Political Studies 37, nr 4 (2004): 458–485. (DOI: 10.1177/0010414003262906; täistekst)
• Norval, Aletta J. "The Politics of Ethnicity and Identity". The Wiley-Blackwell Companion to Political Sociology, toim Edwin Amenta, Kate Nash ja Alan Scott, 305–314. Chichester: Wiley-Blackwell, 2012. (DOI: 10.1002/9781444355093.ch27; raamatu PDF)
• Oxfordi Ülikool. ""Race" and Ethnicity". (peatüki ülevaade)

Lisalugemist

• Shils, Edward "Primordial, Personal, Sacred and Civil Ties: Some Particular Observations on the Relationships of Sociological Research and Theory". British Journal of Sociology 8, nr 2 (1957): 130–145. (DOI: 10.2307/587365)