Tartu tähetorn
|
See artikkel räägib tähetornist Tartus; samanimelise gravüüri kohta vaata Tartu tähetorn (gravüür) |
Tartu tähetorn on Tartus Toomemäel (Uppsala 8, 2018. aastani Lossi 40) asuv Tartu Ülikooli ajalooline observatoorium, mille esimesel korrusel on välja pandud ka astronoomiat puudutav osa Tartu Ülikooli muuseumi ekspositsioonist. Ruumikitsikuse ja linna valgusreostuse tõttu toimub astronoomiaalane teadustegevus tänapäeval peamiselt Tartu observatooriumis Tõraveres.
Tähetornis tegutseb juba aastaid astronoomiaring, samuti korraldatakse seal loenguid ja avalikke astronoomilisi vaatlusi huvilistele.
Tartu Hansapäevade ajal on tähetorni ümbruses traditsiooniliselt teaduslinn, kus korraldatakse loodusteaduslikke eksperimente, tutvustatakse teadussaavutusi ja -seadmeid.
Eesti Vabariigi aastapäeval 24. veebruaril kogunevad tartlased kell 10 hommikul tähetorni juurde Eesti lippu tervitama. Tähetornis lehvib sinimustvalge lipp 23. juunist 1988 ööpäev läbi, seda ei langetata päikeseloojangul ega heisata päikesetõusul.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast Tartu Ülikooli taasavamist 1802. aastal rajas matemaatikaprofessor Johann Pfaff aastatel 1805–1807 esimese ajutise observatooriumi, mis asus tänase Poe tänava ja Küüni tänava nurgal. 1807–1809 avati teine ajutine observatoorium Õpetaja tänavas asjaarmastaja-astronoomi Andreas von Lamberti majas.
1808 hakati ehitama alalist observatooriumi Toomemäe kaguossa keskaegse piiskopilinnuse varemetele ja see valmis 1810. Aastal 1813 määrati Friedrich Georg Wilhelm Struve tähetorni astronoom-observaatoriks. Paigaldati Dollondi passaažiriist. Regulaarseid vaatlusi alustati 1814.
1820–1839 oli tähetorni direktor F. G. W. Struve ja Tartu tähetorn oli oma kuulsuse tipul. 1822 saabus Reichenbachi meridiaanring ning 1824 jõudis tähetorni Fraunhoferi refraktor, mis oma 9-tollise läbimõõduga objektiiviga oli selle aja suurim ja parim läätsteleskoop maailmas. Aastal 1825 laiendati tähetorni kuplit ja sinna paigaldati Fraunhoferi refraktor. F. G. W. Struve uuris sellega peamiselt kaksiktähti. 1837 ilmus F. G. W. Struve peateos "Mensurae micrometricae...", milles avaldati peale kaksiktähtede uurimise tulemuste ka Struve poolt maailmas esmakordselt tehtud tähe kauguse määrang. 1839 lahkus Struve Tartust – läks Peterburi lähedal asuva Pulkovo observatooriumi direktoriks – ning sellega lõppes üks oluline etapp tähetorni ajaloos.
1840–1864 oli tähetorni direktor Johann Heinrich Mädler, kes sai tuntuks Kuu uurimisega. Ta oli ka silmapaistev populariseerija ning tema raamat "Populäre Astronomie" ilmus mitmes trükis.
Mädleri tööd tähetorni juhtimisel jätkas Thomas Clausen, kes ise tegeles rohkem matemaatika vallas ja arvutas näiteks komeetide orbiite. Samal ajal töötas tähetorni juures ka Peter Carl Ludwig Schwarz, kellest sai uus direktor 1872. aastal.
Grigori Levitski käe all (direktor aastatel 1894–1907) jõudis Tartusse seismoloogia. Sel perioodil, täpsemalt 1897. aastal ehitati ka tähetorni territooriumist väljapoole Toomemäe nõlvale vaatluspaviljon, kuhu paigutati samal aastal saabunud Repsoldi seniitteleskoop. 1907 sai uueks astronoomia professoriks Konstantin Pokrovski, kes püüdis muuhulgas saavutada uue tähetorni rajamist linnast kaugemale. Uut hoonet küll ei saadud, kui siiski paranesid tehnilised võimalused, kui 1911 saadi kaheksatolline Zeissi refraktor, mis paigaldati torni seal olnud Fraunhoferi refraktori asemele. See teleskoop oli varustatud astrograafiga.
1919–1948 oli tähetorni direktor esimese eestlasena Taavet Rootsmäe. Lisaks tegutses sel perioodil tähetorni juures Ernst Öpik. 1924 anti välja Tartu Tähetorni kalendri esimene number. 1927 paigaldati Petzvali astrograaf iseseisva instrumendina Repsoldi seniitteleskoobi tarbeks ehitatud paviljoni. See oli mõeldud eelkõige komeetide ja asteroidide fotografeerimiseks ning taevaalade pildistamiseks. 1946 läks tähetorn Tartu Ülikoolilt Teaduste Akadeemia alluvusse ja tähetorni ruumides asusid lisaks astronoomidele tööle ka füüsikud.
1964. aastal valmis Tõravere observatoorium ja astronoomid kolisid sinna üle. Tähetorni jäi ainsa astronoomina Hugo Raudsaar, kes jätkas asteroidide ja komeetide vaatlusi.
1969 avati tähetorni ees Friedrich Georg Wilhelm Struve monument ning 1971 avati tähetorni muuseum. 1975 kolisid ka seni veel tähetornis töötanud füüsikud Füüsika Instituudi uude hoonesse. Tähetornis algas vaikne ajajärk. Viimane teaduslik vaatlus Tartu tähetornis toimus 1985. aastal, kui Hugo Raudsaar määras Halley komeedi positsiooni.
1. septembril 1996 jõudis tähetorn taas Tartu Ülikooli alluvusse. 2004. aastal otsustati, et tähetornist saab ülikooli muuseum. 2009–2010 tehti ulatuslik remont ja tähetorn avati muuseumina aprillis 2011.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Tartu tähetorn |
- Tartu tähetorn
- Tartu tähetorn kultuurimälestiste riiklikus registris
- Tartu Observatooriumi Virtuaalne Muuseum