Vincent van Gogh

Vincent van Gogh
	Vincent van Gogh. Autoportree (1887)
Sünninimi	Vincent Willem van Gogh
Sündinud	30. märts 1853; Zundert, Holland
Surnud	29. juuli 1890 (37-aastaselt); Auvers-sur-Oise, Prantsusmaa
Rahvus	hollandlane
Tegevusala	maal
Kunstivool	postimpressionism
Tuntud teoseid	"Päevalilled", "Tähistaevas", "Iirised", "Dr. Gachet' portree"

Vincent Willem van Gogh [hollandi hääldus: [vɑŋ ˈɣɔχ] ( kuula)] (30. märts 1853, Zundert, Holland – 29. juuli 1890, Auvers-sur-Oise, Prantsusmaa) oli hollandi maalikunstnik.

Van Gogh oli postimpressionist. Kõik oma teosed (umbes 900 maali ja 1100 graafikateost) lõi ta kõigest 10 aasta jooksul. Tema loomingus on palju autoportreesid, maastikumaale, natüürmorte lilledega, portreesid ning maale küpressidest, viljaväljadest ja päevalilledest.

Ta lõpetas elu 37-aastaselt enesetapuga. Eluajal oli tal vähe menu, kuid surmajärgne kuulsus kasvas kiiresti, eriti pärast näitust 17. märtsil 1901 Pariisis, kus oli välja pandud 71 teost.

Elulugu

Perekond ja noorus

Vincent van Gogh sündis Lõuna-Hollandis valdavalt katoliiklikus Põhja-Brabandis Bredast edelas asuvas Zundertis pastori peres. Ta sai nime oma vanema venna järgi, kes oli sündinud aasta varem ja surnud mõni tund pärast sündi. Tal oli veel kaks venda ja kolm õde.

Tema isa oli Theodorus van Gogh ja ema Anna Cornelia van Gogh (neiupõlvenimi Carbentus). Nende suguvõsas olid kasutusel ühed ja samad nimed ja nii oli Vincentil noorem vend Theodorus ja õde Anna. Samuti oli tal vanaisa Vincent (1789–1874), kes oli lõpetanud 1811. aastal Leideni ülikooli teoloogiateaduskonna. Vanaisal oli kuus poega, kellest kolm said kunstikaupmeesteks nagu ka pojapoeg Theo. Üks kunstikaupmehest onudest oli samuti Vincent ja van Gogh kutsus teda onu Centiks. Ka vanaisa onu (1729–1802) oli Vincent ja ta töötas skulptorina.

1869. aasta juulis aitas onu Cent Vincentil saada koha kunstiteostega kauplevas ettevõttes Goupil & Cie, kus ta oli üks omanikest. Onu Centil ei olnud lapsi ja ta soovis, et mõni vennapoeg tema osaluse ettevõttes kunagi üle võtaks. Pärast väljaõpet saatis Goupil Vincenti 1873. aastal Londonisse. See oli van Goghi elus õnnelik aeg: ta oli töös edukas ja teenis 20-aastaselt rohkem kui isa.

Van Gogh armus oma korteriperenaise tütresse Eugnie Loyerisse, aga kui ta julges lõpuks oma tundeid väljendada, lükkas neiu ta tagasi, öeldes, et oli eelmise üürnikuga salaja kihlunud. Van Gogh tõmbus enesesse ja muutus väga religioosseks ning isa ja onu korraldasid tema üleviimise Pariisi. Pariisis tõdes ta nördimusega, et kunsti suhtutakse kui tarbekaupa, kuna maale väärtustati nende suuruse järgi. Ta näitas oma pahameelt ka klientidele välja ja alates 1. aprillist 1876 lõpetas Goupil temaga töölepingu.

Alates 1873. aastast töötas ka Vincenti noorem vend Theo Goupilis & Cies, aga temastki ei saanud onu Centi osaluse ülevõtjat, sest 1887. aastal, enne onu Centi surma, ettevõte likvideeriti.

Seejärel läks van Gogh tagasi Inglismaale, kus töötas asendusõpetajana internaatkoolis ja metodisti pastori abilisena. Sama aasta jõuludeks naasis ta Hollandisse. Ta töötas viis kuud Dordrechti raamatupoes, aga seal talle ei meeldinud.

Van Goghi religioosne ind kasvas ja 1877. aasta mais saatis perekond ta Amsterdami teoloogiat õppima. Ta valmistus sisseastumiseksamiteks onu Jan van Goghi juures, kes oli admiral, ja võttis järeleaitamistunde oma tädimehelt Johannes Strickerilt, kes oli teoloog ja oli avaldanud Jeesuse elust esimese hollandikeelse teose, kus oli püütud arvestada ka teiste ajalooliste allikatega peale piibli. 1878. aasta juulis kukkus van Gogh eksamil läbi ning lahkus koolist ja onu juurest.

1879. aasta jaanuaris võttis van Gogh vastu ajutise töökoha jutlustajana Belgias Valloonias Prantsusmaa piiri lähedal kaevanduspiirkonnas. Seal elas ta sama tagasihoidlikes tingimustes nagu kaevurid. See aga kirikuvõimudele ei meeldinud ja ta vallandati, kuna ta heitvat vaimulikuametile halba varju.

Oma venna Theo soovitusel otsustas Vincent kunsti õppida. 1880. aasta sügisel sõitis ta Brüsselisse, et võtta tunde tuntud kunstniku Willem Roelofsi juures, kuid Roelofs veenis teda kunstikooli astuma. Kuigi van Gogh suhtus ametliku kunstihariduse omandamisse umbusuga, astus ta siiski 15. novembril 1880 Brüsseli Kaunite Kunstide Akadeemiasse. Ta õppis seal anatoomiat, samuti valguse ja varju ning perspektiivi kujutamise põhimõtteid. Ta lahkus koolist 1881. aasta aprillis.

1881–1888

"Natüürmort: Vaas 12 päevalillega" (1888)

1881. aasta suve veetis ta oma vanemate juures Ettenis. Suvel kohtus ta sageli oma täditütre Kee Vos-Strickeriga, kes oli tema endise õpetaja Johannes Strickeri tütar. Kee oli temast seitse aastat vanem, tal oli kaheksa-aastane poeg ja ta oli äsja leseks jäänud. Vincent soovis temaga abielluda, aga naine keeldus kindlalt ja ka Kee vanemad olid abielule vastu: nad olid veendunud, et Vincent ei suuda peret toita. Vincent ei andnud kergesti järele, naise vanemate sõnul oli nooruki järjekindlus lausa tülgastav. Kee jäi aga kõigutamatuks. Alles aasta lõpul loobus Vincent üritamast Keega abielluda.

1882. aasta jaanuaris asus van Gogh elama Haagi, kuhu teda kutsus realismi viljelev kunstnik Anton Mauve, kes oli abielus tema onutütrega. Mauve õpetas teda maalima õlivärvide ja akvarellidega ning isegi laenas talle ateljee jaoks raha, kuid nende suhe halvenes kiiresti, põhjuseks arvatavasti erimeelsused kipspeade joonistamise üle. Lühikesest õppeajast hoolimata oli Mauve'il van Goghile määratu mõju. Seda võib järeldada sellest, kui paljudes kirjades van Gogh teda teiste kunstnikega võrreldes mainis. Kui Rembrandti ja Eugene Delacroix'd mainis ta vastavalt 100 ja 93 korda, siis Mauve'i koguni 152 korda; üksnes François Millet'd nimetas ta sagedamini, nimelt 170 korda.

Sama aasta jaanuari lõpus uut elukohta otsides tutvus van Gogh Clasina Maria Hoornikuga, alkohoolikust prostituudiga, kellel oli nelja-aastane tütar ja järgmine laps tulekul. Nad hakkasid koos elama. Juunis ravis van Gogh kolm nädalat gonorröad, mille ta Hoornikult saanud oli. 2. juulil sündis Hoornikul poeg, kellele ta pani van Goghi järgi nimeks Willem. Poiss kasvas üles teadmises, et on van Goghi poeg, kuid see ei vastanud siiski tõele, sest van Gogh ja Hoornik tutvusid alles aasta algul ja ka van Gogh ei pidanud teda oma pojaks. Van Gogh kujutas Hoornikku paljudel joonistustel. Hoornik soovis van Goghiga abielluda, kuid Vincenti pere oli sellele kategooriliselt vastu: kõik, kaasa arvatud Theo, soovisid, et Vincent naise maha jätaks. Vincent läkski 1883. aasta lõpus tema juurest ära ja naasis vanemate juurde, kes olid kolinud Nuenenisse Põhja-Brabandis. Hoornik abiellus 1901. aastal, kuid 1904. aastal uputas end Schelda jõkke.

Nuenenis tutvus van Gogh Margot Begemanniga, kes oli nende naabri tütar ja van Goghist kümme aastat vanem. Margot armus temasse ja nad otsustasid abielluda, kuid mõlema perekond oli vastu. Sellest tingitult võttis Margot strühniini, kuid van Gogh suutis ta päästa, toimetades naise kiiresti haiglasse.

26. märtsil 1885 suri van Goghi isa südamerabandusse. Kuigi Vincent oli isaga elu jooksul korduvalt tülitsenud, oli ta tema kaotuse pärast sügavas leinas.

Vincent van Gogh elas mitmel pool Belgias ja Hollandis, aastail 1886–1888 Pariisis, hiljem Arles'is ja Saint-Rémys.

Viimased aastad

Elu viimasel kümnel aastal kannatas van Gogh psüühikahäirete all. Mis haigus neid põhjustas, pole teada. Rohkem kui 150 psühhiaatrit on välja käinud umbes 30 diagnoosi, kõige tõsisemad nendest skisofreenia, bipolaarne häire, süüfilis, värvimürgistus, epilepsia ja porfüüria. Haigust süvendasid alatoitumine, ületöötamine, unetus ja alkoholism, eriti absindi liigne tarbimine. Kroonilise kõrvavalu tõttu lõikas ta endal vihahoos vasaku kõrva täielikult või osaliselt küljest ära.^[1]

Hiljem on tema vaimuhaigust romantiseeritud, kuid tõde oli proosaline: haigushoogude ägenedes van Goghi töövõime vähenes, paranedes suutis ta taas rohkem tööd teha.

27. juulil 1890 tulistas van Gogh endale revolvrist rindu, ent kuul põrkas vastu roiet ja läbis keha suuremat kahju tekitamata, jäädes pidama selga. Van Gogh läks omal jalal koju, kus kaks arsti ta üle vaatasid. Kumbki aga ei suutnud teha operatsiooni, et kuuli eemaldada. Järgmisel hommikul jõudis kohale Theo, kellele oli asjast kiiresti teatatud. Vincent nägi siis veel suhteliselt terve välja, kuid haavanakkuse tõttu muutus tema seisund kõigest tundidega halvemaks. Samal õhtul, 29 tundi pärast enda tulistamist, ta suri. Theo kinnitusel olid tema viimased sõnad: "Kurbus kestab igavesti."

Vincent van Gogh maeti 30. juulil Auvers-sur-Oise'is. Matus oli rahvarohke: seal oli mitukümmend tuttavat ja kohalikku, sealhulgas Theo van Gogh, doktor Paul Gachet ja teisigi, keda van Gogh oli maalinud. Ka Theo tervis hakkas kiiresti halvenema, sest ta põdes süüfilist. Theo suri 25. jaanuaril 1891 ja on maetud Vincenti kõrvale.

Kuulsus pärast surma

Van Goghi kunsti hakati väärtustama alles pärast kunstniku surma. Eluajal õnnestus tal ära müüa üksainus teos.

Pärast surma sai van Gogh kunstnike, kunstikriitikute, -kaupmeeste ja -kogujate seas kiiresti tuntuks. Korraldati tema mälestusnäitused Brüsselis, Haagis, Pariisis ja Antwerpenis. Järgnesid mõjukad ülevaatenäitused Pariisis (1901 ja 1905), Amsterdamis (1905), Kölnis (1912), New Yorgis (1913) ja Berliinis (1914).

Tänapäeval on van Goghi maalid maailma kõige kallimate seas. Nende maalide hulka, mille eest on makstud üle 100 miljoni USA dollari, kuuluvad "Dr. Gachet' portree", "Joseph Roulini portree" ja "Iirised". Mitu maali on müüdud peaaegu sama kõrge hinnaga.

Allikad Goghi elu kohta

Kõige mahukam esmane allikas van Goghi elu kohta on kirjavahetus tema ja ta venna Theo vahel. Kirjad pärinevad aastatest 1872–1890 ja neid on sadu: Vincent saatis Theole rohkem kui 600 kirja ning Theo Vincentile umbes 40 kirja. Just need kirjad heidavad valgust kunstniku mõtetele ja seisukohtadele. Samuti nähtub neist, et Theo pakkus vennale nii rahalist kui emotsionaalset tuge. Kuigi paljud kirjad on dateerimata, on kunstiajaloolased suutnud need üldiselt ajalisse järjestusse seada. Kõige suuremaid raskusi on Arles'ist saadetud kirjadega; sellel küllalt lühikesel ajal saatis Vincent oma sõpradele hollandi, prantsuse ja inglise keeles 200 kirja. Kõige vähem on ajaloolastel teavet Pariisi-perioodi kohta, sest sel ajal elasid vennad koos ega pidanud teineteisele kirjutama.

Esimest korda avaldas Vincenti ja Theo kirjavahetuse Theo lesk Johanna van Gogh-Bonger, ehkki vastumeelselt, sest ta ei tahtnud, et kunstniku elutragöödia tema loomingut varjutaks. Van Gogh ise oli meeleldi lugenud teiste kunstnike elulugusid.

Nendest, kes olid van Goghiga isiklikult kokku puutunud, suri viimasena Jeanne Calment, kes oli surres maailma vanim inimene, nimelt 122-aastane. Calment töötas Arles'is oma onu rõivapoes, kus van Gogh käis lõuendit ostmas. Toona oli Calment 13 aastat vana. Tema sõnul oli van Gogh räpane, halvasti riides, ebameeldiv, väga inetu, tänamatu, ebaviisakas ja haige. Calment mäletas, et müüs van Goghile ka värvipliiatseid.