Gregorius X

Gregorius X
Sünninimi	Tedaldo Visconti
Valitsemisaja algus	1. september 1271
Valitsemisaja lõpp	10. jaanuar 1276
Eelkäija	Clemens IV
Järeltulija	Innocentius V
Sünnikuupäev	1210
Sünnikoht	Piacenza
Surmakuupäev	10. jaanuar 1276
Surmakoht	Arezzo

Gregorius X (Tedaldo Visconti, ka Tebaldo Visconti või Teobaldo Visconti; 1210 – 10. jaanuar 1276) oli paavst 1271–1276. Ta oli 184. paavst.

Tedaldo Visconti sündis Piacenzas aadliku Umberto Visconti peres. Tema sugulane Ottone Visconti sai 1262 Milano peapiiskopiks.

Visconti asus 1236 teenima kardinal Giacomo da Pecorara teenistuses. Kui Pecorara saadeti 1239 legaadina Prantsusmaale, oli Visconti tema kaaskonnas. Ta sai Lyoni kanoonikuks ja siis Liège ülemdiakoniks. Ta siirdus 1244 Lyoni, kus aitas 1245 läbi viia Lyoni oikumeenilist kirikukogu. Ta läks 1245 tagasi Liège'i. Sel perioodil toimus vahejuhtum, mille käigus päästis ta Liège'i piiskopi Henri de Gueldre elu, keda ründas relvastatud mees.

Visconti õppis 1248–1252 Pariisi Ülikoolis ning tutvus õpingute ajal Bonaventura ja Aquino Thomasega. Ta määrati 1265 kardinal Ottaviano Fieschi kaaskonda, kes saadeti legaadina Inglismaale, kust ta naasis 1268. 1270 siirdus ta legaadina koos Inglise printsi Edwardiga Üheksandasse ristisõtta Lähis-Itta.

Paavsti valimised 1268–1271

Greorius X valiti paavstiks 1. septembril 1271 Viterbo paavstipalees, ordineeriti 19. märtsil 1272 Roomas preestriks ning pühitseti ametisse 27. märtsil 1272 Rooma Peetri kirikus kardinal Giovanni Gaetano Orsini (hilisem paavst Nicolaus III) poolt.

Novembrist 1268 1. septembrini 1271 toimunud paavsti valimisi on varasemas ajalookirjanduses peetud sageli esimeseks konklaaviks, kuigi konklaavi reeglid sätestati alles Gregorius X valitsemisajal. Need olid teadaolevalt pikimad paavsti valimised ajaloos, kuna enne Marcellus I-t olnud vakantsiperioodi pikkus pole täpselt teada.

Neil valimistel olid soosikuteks kardinalid Eudes de Châteauroux, John Toledost, Giovanni Gaetano Orsini, Ottaviano Ubaldini, Riccardo Annibaldi ja Ottobono Fieschi. Ajalookirjanduse põhiversiooni alusel tekkis valimistel kaks fraktsiooni: prantsuse ja itaalia kardinalid, kuid ajaloolase Richard Sternfeldi järgi oli fraktsioone neli: prantsuse, gibelliinid, Orsinid ja Annibaldid, kuid ükski neist ei saanud vajalikku 2/3 enamust.

Esmalt alustasid kardinalid novembris 1268 kogunemist Viterbo katedraalis, kus nad korraldasid korra päevas valimisvooru. Viterbot külastanud Prantsusmaa kuningas Philippe III, Sitsiilia kuningas Charles ning kohalikud ametnikud Alberto da Montebuono ja Raniero Gatto otsustasid valimiste käiku kiirendada. Väidetavalt Bonaventura õhutusel lukustas Gatto 1270 kevadel kardinalid Viterbo paavstipaleesse, kuid kardinalidel jäi õigus pidada kirjavahetust ja võtta vastu külalisi. Kardinal Enrico Bartolomei di Susa lahkus viletsa tervise tõttu 8. juunil 1270 valimistelt ja suri hiljem. Samuti surid valimiste ajal kardinalid István Báncsa ja Giordano Pironti.

Kroonik Bartolomeo da Pisa väitel nõudis Viterbot külastanud frantsisklaste ordu kindral Bonaventura kardinalidelt, et nad valiksid kiiremini paavsti. Kroonik Filippo Ferrari järgi soovisid kardinalid paavstiks valida ka serviitide ordukindralit Filippo Benizit, kellele kardinal Fieschi pakkus paavstikrooni, kuid Benizi keeldus sellest.

Ajaloolase Onofrio Panvinio järgi tegi kardinal John Toledost ettepaneku eemaldada paleelt katuse, et Püha Vaim saaks valijaid inspireerida. Teise versiooni järgi soovitas katuse eemaldada Sitsiilia kuningas Charles, kes jättis kardinalid vee ja leiva peale, et nad langetaksid kiiremini otsuse. Kardinalid määrasid Philippe III survel 1. septembril 1271 ametisse 6-liikmelise komitee, kes valis kompromisskandidaadina paavstiks Lähis-Idas viibinud mittekardinalist vaimuliku.

Valimiskomitees osalenud kardinalid

Lyoni II kirikukogu

Pikemalt artiklis Lyoni II kirikukogu

Gregorius X kutsus 13. aprillil 1272 kokku oikumeenilise kirikukogu, mis avati mais 1274 Lyonis. Kirikukogu pidi arutama uue ristisõja korraldamist, 1054 puhkenud skisma likvideerimist ja vaimulikkonna reformi.

Kirikukogu otsustas 16. juulil vastu võetud konstitutsiooniga "Ubi periculum" sätestada paavsti valimise reeglid ehk konklaavi korra, mille järgi peavad kardinalid valimisteks kogunema 10 päeva pärast paavsti surma linna, kus paavst suri, ja valimised tuleb läbi viia suletud ruumis, et vältida väliskontaktide mõju.

Kirikukogul lõpetati 6. juulil juriidiliselt 1054 puhkenud skisma õigeusu kirikuga.

Kirikukogul anti korraldus saata laiali kõik ordud, mis polnud saanud paavstlikku tunnustust.

Gregorius X kuulutas välja uue ristisõja koostöös mongolitega. See pidi algama 1278. aastal.^[1]

Suhted Bütsantsiga

Gregorius X saatis Palestiinas viibides sõnumi Bütsantsi keisrile Michael VIII-le, milles kutsus teda üles lõpetama 1054 puhkenud skismat. Paavst saatis oktoobris 1272 Konstantinoopolisse saadikud ja keisri esindajad osalesid 1274 toimunud Lyoni II oikumeenilisel kirikukogul, millel lõpetati juriidiliselt skisma.

Paavst sõlmis 1. mail 1275 vaherahu Michael VIII ja Sitsiilia kuninga Charlesi vahel.

Suhted Inglismaaga

Gregorius X määras 1272 Canterbury peapiiskopiks Robert Kilwardby.

Ta kohtus 1272 Orvietos prints Edwardiga.

Suhted Kastiiliaga

Gregorius X ei toetanud Saksa kuningana Kastiilia kuningat Alfonso X-t. Paavst kohtus temaga 1275 Beaucaire'is.

Suhted Norraga

Gregorius X kinnitas 1274 Norra kuninga Magnus Lagabøte ja Norra prelaatide vahelise kokkuleppe.

Suhted Portugaliga

Gregorius X andis 1273 frantsisklastele ja dominiiklastele korralduse disputeerida Portugali kuninga Afonso III-ga avalikult. Paavst manitses 4. septembril 1275 kuningat.

Suhted Prantsusmaaga

Gregorius X külastas 1273–1275 Prantsusmaad ja pidas 1274 Lyonis oikumeenilise kirikukogu.

Ta kohtus 1273 Prantsusmaa kuninga Philippe III-ga.

Ta püüdis 2. aprillil 1273 ja 11. novembril 1274 vahendada Lyoni peapiiskopi ja kodanike vahelist konflikti.

Ta tagandas 1274 ametist Liège'i piiskopi Henri de Gueldre.

Ta ühendas 25. septembril 1275 Valence'i ja Die' piiskopkonnad.

Ta saatis legaadina Prantsusmaale kardinal Simon de Brioni (hilisem paavst Martinus IV).

Suhted Saksamaaga

Gregorius X ei toetanud pärast Cornwalli hertsogi Richardi surma Saksa kuningana Kastiilia kuningat Alfonso X-t, vaid Rudolf I-st. Ta kohtus Rudolfiga 20. oktoobril 1275 Lausanne'is ja lubas ta 2. veebruaril 1276 kroonida Saksa-Rooma keisriks, kuid paavst suri enne kroonimist.

Gregorius X ja Liivimaa ^[2]

Gregorius X saatis 1272 bulla Dünamünde tsistertslaste kloostri abtile.

Ta kinnitas 31. augustil 1272 Saare-Lääne piiskopkonna toomhärrade prebendide jagamise.

Ta nõudis 21. mail 1273 Riia peapiiskopilt Johann I von Lunenilt minemist Rooma ja kinnitas 9. oktoobril 1274 Riia toomkapiitli privileegid. Ta määras 5. novembril 1274 ametisse toomkapiitli valitud Riia peapiiskopi Johann I. ^[3]

Gregorius X ja Soome

Gregorius X kuulutas 9. jaanuaril 1275 välja ristisõja Soome paganate vastu.

Sisepoliitika

Gregorius X kuulis enda saamisest paavstiks Akkos kardinalide poolt tema juurde saadetud frantsisklaste ja dominiiklaste munkade käest.

Ta alustas 19. novembril 1271 tagasiteed Itaaliasse, jõudis 1. jaanuaril 1272 Brindisisse, kust lahkus 11. jaanuaril, oli 12. veebruaril 1272 Viterbos ja 13. märtsil 1272 Roomas. Ta oli esimene paavst pärast Aleksander IV-t, kes asus Roomas.

Paavst lahkus poole aasta pärast Roomast, saabus oktoobris 1272 Orvietosse, läks sealt edasi Firenzesse, jõudis 3. oktoobril 1273 Piacenzasse ja 8. oktoobril Milanosse, kust lahkus 12. oktoobril. Ta sõitis novembris 1273 Lyoni, kust lahkus aprillis 1275 Beaucaire'i, liikus siis Valence'i ja sealt Vienne'i. Ta saabus 19. oktoobril 1275 Lausanne'i, kust lahkus 21. oktoobril, jõudis 14. novembril Milanosse, kust sõitis edasi Piacenzasse, Firenzesse ja Arezzosse.

Paavst püüdis lepitada gvelfe ja gibelliine. Ta kehtestas 1273 Firenzele interdikti.

Suhted kiriku institutsioonidega

Gregorius X sekretär oli Guillaume Durand.

Gregorius X käskis 1271 kõikidel prelaatidel suhtuda soosivalt Saksa ordu kohta avaldatud bulladesse. Ta keelas 19. oktoobril 1274 Saksa ordult nõuda kümnist ^[2].

Ta saatis 1272 bulla Dünamünde tsistertslaste kloostri abtile ^[2].

Ta tunnustas 1274 tsölestiinide reegleid.

Inkvisitsioon

Gregorius X keelas 1273 ketseri eluaegse vangistamise või saatmise tuleriidale ilma piiskopi loata.

Liturgilised otsused

Gregorius X eesistumisel sätestas Lyoni II oikumeeniline kirikukogu 1274 veel ühe missa korra (ordo XIII).

Kristlik eetika

Gregorius X vabastas bigaamias süüdi mõistetud isikud kiriku protektsiooni alt. Ta nõudis, et nad loobuksid vaimulikest privileegidest ning keelas neil ekskommunikatsiooni ähvardusel kanda tonsuuri ja liturgilisi rõivaid.

Suhted juutidega

Gregorius X avaldas 7. juulil või 7. oktoobril 1272 bulla "Sicut Judæis", milles ta kinnitas, et juute ei tohi süüdistada Jeesus Kristuse surmas. 1271. ja 1276. aasta vahel kirjutas paavst kirja juutide "vere teotamise" süüdistuse (süüdistus laste vere kasutamises rituaalsetel eesmärkidel) ja tagakiusamise vastu^[4].

Ta nõudis märtsis 1273, et ristitud juute, kes on judaismi tagasi pöördunud, ning judaismi pöördunud kristlasi tuleb kohelda ketseritena.

Ta avaldas 1. märtsil 1274 bulla "Turbato corde", milles keelas katoliiklastel võtta omaks judaismi.

Onupojapoliitika

Gregorius X määras kardinaliks oma sugulased Giovanni Visconti ja Vicedomino de Vicedominise.

Uued kardinalid

Gregorius X määras 7 kardinali 2 konsistooriumil. Tema ajal said kardinalideks hilisemad paavstid Innocentius V ja Johannes XXI.

konsistoorium 3. juuni 1273
1. Bonaventura
2. Pedro Julião (Johannes XXI)
3. Bertrand de Saint-Martin
4. Pierre de Tarentaise (Innocentius V)
5. Vicedomino de Vicedominis
konsistoorium 1275
1. Teobaldo di Ceccano
2. Giovanni Visconti

Gregorius X kultuuriloos

Gregorius X ja Aragóni kuningas Jaime I Bonaventura surnukeha juures. Francisco de Zurbarán, 1629

Tollal veel paavsti legaadi ametis olnud Visconti teavitas 1269 Pekingist naasnud Marco Polo isa Niccolòd ja onu Matteod Akkos, et paavst Clemens IV oli surnud.

Polod pöördusid Visconti soovitusel Veneetsiasse, et oodata ära uue paavsti valimised. Kui paavsti valimised venisid, otsustasid Polod asuda rännakule Hiinasse ja võtsid kaasa Marco Polo. Nad kohtusid Akkos taas Viscontiga ja palusid temalt kirja mongolite suurkhaani jaoks. Saanud teada oma valimisest paavstiks, andis Gregorius X neile kaasa kirja suurkhaani jaoks ja veel kaks dominiiklast, kes aitaksid misjoneerida.

Aastal 1982 eetrisse läinud USA teleseriaalis "Marco Polo" kehastas paavsti näitleja Burt Lancaster. Paavsti on mainitud enamikus Marco Polo rännakuid kajastavates ilukirjandusteostes ja uurimistöödes.

Ta pühitses 19. oktoobril 1275 sisse Lausanne'i katedraali.

Paavsti ihuarst oli Pedro Julião (hilisem paavst Johannes XXI).

Kunstnik Francisco de Zurbarán on paavsti kujutanud 1629 maalil Bonaventura surnukeha juures.

Surm

Gregorius X hauamonument Arezzo katedraalis

Gregorius X suri 10. jaanuaril 1276 Arezzo piiskopipalees ja maeti Arezzo katedraali.

Paavst Clemens XI kuulutas ta 8. juulil 1713 õndsaks. Tema mälestuspäeva peeti enne 1963. aastat 10. jaanuaril, tänapäeval aga 9. jaanuaril.

Viited

↑ Jean Richard. The Crusades, ptk "Promulgation of a Crusade, in liaison with the Mongols", Cambridge University Press 1999, ISBN 978-0-521-62566-1, lk 487; Histoire des Croisades, Fayard 1996, ISBN 978-2213597874, lk 502.
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten"
↑ Hermann Hildebrand: "Livonica, vornämlich aus dem 13. Jahrhundert." Deubner, 1887.
↑ "Medieval Sourcebook: Gregory X: Letter on Jews, (1271–76) – Against the Blood Libel". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. oktoober 2014. Vaadatud 4. aprillil 2011.

Allikad

Jean Guiraud: Les Registres des Grégoire X. Paris, 1892–1906.
Friedrich Georg von Bunge: Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten.
Vita anonima Gregorii X. Pietro Maria di Campi, Historia Ecclesiastica di Piacenza, II, Piacenza, 1651.
Gregorius X dokumendid.

Kirjandus

Spiros Vasilios Antoniadis: Gregory X and the East, 1271–1276. 1969.
Gianna Bardotti Biasion: Il monumento di Gregorio X ad Arezzo. Jörg Grams, "Skulptur und Grabmal des Spätmittelalters in Rom und Italien". Wien, 1990: 265–273.
Martin Bertram: Zur wissenschaftlichen Bearbeitung der Konstitutionen Gregors X. "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 53, 1973: 459–467.
Friedrich Bock: Problemi di datazione nei documenti di Gregorio X. "Rivista di storia della chiesa in Italia" 7, 1953: 307–336.
Antonio Maria Bonucci: Istoria del pontefice Gregorio X. Roma, 1711.
Paolo Brezzi: La svolta della politica ecclesiastica sotto sotto Gregorio X. "Studi Romani" 18, 1970: 419–430.
Pietro Castignoli: Le relazioni del Beato Gregorio X con la teologia e la filosofia del suo tempo. "Bollettino Storico Piacentino", 22, 1927.
Pietro Castignoli: Gregorio X e la città di Arezzo. Studi per il VII centenario della morte del pontefice. Arezzo, 1976.
Pietro Castignoli: La società piacentina ai tempi di Gregorio X. "Archivio storico per le province Parmensi" 28, 1976: 93–115.
Pierre-Vincent Claverie: Un aspect méconnu du pontificat de Grégoire X. "Byzantion". 68, 1998, nr 2.
E. De Giovanni: Il Beato Gregorio X nell'arte. "Bollettino Storico Piacentino" 40, 1945.
Raimondo Diaccini: Gregorio X e i domenicani. "Memorie domenicani" 43, 1926: 22–29.
Guillaume Durand: In Sacrosanctum Lugdunense Concilium sub Gregorio X. 1569.
Marc Dykmans: Le cérémonial de Grégoire X (vers 1273). "Gregorianum" 53, 1972: 535–565.
Marc Dykmans: Le plus ancien manuscrit du Cérémonial de Grégoire X et sa valeur comparée à celle des autres témoins. "Archivum Historiae Pontificiae" 11, 1973: 85–112.
Andreas Fischer: Kardinäle im Konklave. Die lange Sedisvakanz der Jahre 1268 bis 1271. Tübingen, 2008.
Ludovico Gatto: II pontificato di Gregorio X (1271–1276). Roma: Nella sede dell'Istituto, 1959.
Ludovico Gatto: "Iste papa circa divina fuit magnus zelator". "Note sulla vita di Gregorio X nella "Cronica" di fra Salimbene". "Trimestre" 2, 1968.
Palémon Glorieux: Autour des Registres de Gregoire X. "Rivista di storia della chiesa in Italia" 5, Roma 1951: 305–325.
Jaroslav Goll: Zu Brunos von Olmütz Bericht an Papst Gregor X. (1273). "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 23, 1902: 487–489.
Tom Graber: Ein Spurium auf Papst Gregor X. für das Zisterzienserinnenkloster zu Leipzig (1274 Juni 22). T. Graber, "Diplomatische Forschungen in Mitteldeutschland". Leipzig, 2005: 89–143.
Gregorio X: Nel 7 centenario della morte. Piacenza, 1977.
Ury Adolf von Hirsch-Gereuth: Studien zur Geschichte der Kreuzzuge, I: Die Kreuzzugpolitik Gregors X. Munich, 1896.
Wilhelm Hotzelt: Gregor X., der letzte Kreuzzugspapst. W. Hotzelt, "Das Heiliges Land in Vergangenheit und Gegenwart", III. Köln, 1941: 92.
Olga Joelson: Die Papstwahlen des 13. Janrhunderts bis zur Einführung der Conclaveordnung Gregors X. Berlin, 1928.
J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
Stephan Kuttner: Conciliar Law in the Making. The Lyonese Constitutions (1274) of Gregory X in a Manuscript at Washington. "Decretals and Collections of Canon Law. Selected Essays". London 1980, n. 12.
Vitalien Laurent: Grégoire X et un projet de ligue antiturque. "Echos d'Orient" 37, 1938: 247–274.
Vitalien Laurent: La croisade et la question d'Orient sous le pontificat de Grégoire X. "Revue Historique du Sud-Est Européen", 15, 1945: 105–137.
Johann Loserth: Akten uber die Wahl Gregors X. "Neues Archiv", 1895, XXI, 309.
Johannes Müller: Die Legationen unter Papst Gregor X., 1271–1276 (Diss. Freiburg/Breisgau, 1928) = "Römische Quartalschrift für Christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 37, 1929, 57–135.
Johannes Müller: Studien zur Geschichte Gregors X. Freiburg, 1929.
Emilio Nasalli Rocca: La causa di canonizzazione del Beato Gregorio X. "Nuovo Giornale", 1926.
Emilio Nasalli Rocca: Problemi religiosi e politici del '200 nell'opera di due grandi italiani, il cardinal Giacomo da Pecorara e il Pontefice Beato Gregorio X. Piacenza, 1938.
Heinrich Otto: Die Beziehungen Rudolfs von Habsburg zu Papst Gregor X. Innsbruck, 1895.
Renato Pasini: Un sommo conciliatore: Gregorio X. Biella, 1962.
Pietro Piacenza: Compendio della storia del beato Gregorio X papa. Piacenza, 1876.
Pierre Racine: Gregorio X e i banchieri piacentini. "Archivio storico per le province Parmensi" 38, 1976: 73–81.
Burkhard Roberg: Auf der Suche nach einem Konzilsort. Gregor X. und die Vorbereitung der Generalsynode von 1274. W. Brandmüller, "Ecclesia Militans. Studien zur Konzilien- und Reformationsgeschichte. Remigius Bäumer zum 70. Geb". I. Paderborn, 1988: 97–110.
Burkhard Roberg: Che chosa è guelfo o ghibellino ...? Gregor X. Und die mißlungene Friede in Florenz 1273. "Annuarium Historiae Conciliorum" 27./28.1995/96: 303–323.
Burkhard Roberg: Die lectura des Franciscus von Albano aus dem Jahr 1276 über die constitutiones novissimae Papst Gregors X. "Annuarium Historiae Conciliorum" 31 (1999): 297–366; 33 (2001): 26–79.
Heinrich Schmidinger: Zur Vita Gregorii X. H. Mordeck, "Aus Kirche und Reich. Studien zu Theologie, Politik und Recht im Mittelalter. Festschrift für F. Kempf zu seinem 75. Geburtstag und 50. Doktorjubiläum". Sigmaringen, 1983: 397–403.
Autbert Stroick: Zum Zeremoniale Gregors X. "Historisches Jahrbuch" 55, 1935: 305–311.
Albert Zisterer: Gregor X. und Rudolf von Habsburg in ihren gegenseitigen Bezichungen. Freiburg im Breisgau, 1891.
Guido Tigler: "Quam coluit pacem nobis Gregorius oret": considerazioni sul monumento sepolcrale di Gregorio X nel duomo di Arezzo. "Arte cristiana" 91, 2003: 317–332, 399–414.
Gaetano Tononi: Il Beato Gregorio X: Nelle Sue Attenenze Coll'insigne Basilica Di Sant' Antonino in Piacenza. 1876.
Gaetano Tononi: Relazioni di Tedaldo Visconti con l'Inghilterra. "Archivio Storico Parmense", 1903.
Fritz Walter: Die Politik der Kurie unter Gregor X. Berlin, 1894.
George Williams: Papal Genealogy: The Families And Descendants Of The Popes. 2004.

Välislingid

Artikkel Gregorius X kohta. (inglise keeles)
Artikkel Gregorius X kohta. (saksa keeles)
Gregorius X kardinalid.
Paavsti valimised 1268–1271. (inglise keeles)
Paavsti valimised 1268–1271. (inglise keeles)
Artikkel II Lyoni oikumeenilisest kirikukogust. (inglise keeles)
Artikkel II Lyoni oikumeenilisest kirikukogust. (inglise keeles)
Artikkel konklaavist. (inglise keeles)
Artikkel paavsti valimistest. (inglise keeles)
Artikkel paavst Johannes XXI kohta. (inglise keeles)
Artikkel Martinus IV kohta. (inglise keeles)
Artikkel Bonaventurast. (inglise keeles)
Artikkel Lyonist. (inglise keeles)
Artikkel Rudolf I kohta. (inglise keeles)
Artikkel konkordaadist. (inglise keeles)
Artikkel Portugalist. (inglise keeles)
Artikkel ristisõdadest. (inglise keeles)
Artikkel Valence'i piiskopkonnast. (inglise keeles)
Artikkel Liège'ist. (inglise keeles)
Artikkel Viterbost. (inglise keeles)
Artikkel gvelfidest ja gibelliinidest. (inglise keeles)
Artikkel juutidest. (inglise keeles)
Artikkel bigaamiast. (inglise keeles)
Artikkel kardinalidest. (inglise keeles)
Artikkel Rooma liturgiast. (inglise keeles)
Artikkel Robert Kilwardbyst. (inglise keeles)
Artikkel kardinal Enrico Bartolomei di Susast. (inglise keeles)
Artikkel Guillaume Durand'ist. (inglise keeles)
Artikkel tsölestiinidest. (inglise keeles)
Artikkel inkvisitsioonist. (inglise keeles)
Artikkel Marco Polost. (inglise keeles)
Artikkel Arezzost. (inglise keeles)

Eelnev Clemens IV	Rooma paavst 1271–1276	Järgnev Innocentius V

[1] Jean Richard. The Crusades, ptk "Promulgation of a Crusade, in liaison with the Mongols", Cambridge University Press 1999, ISBN 978-0-521-62566-1, lk 487; Histoire des Croisades, Fayard 1996, ISBN 978-2213597874, lk 502.

[Bunge-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten"

[3] Hermann Hildebrand: "Livonica, vornämlich aus dem 13. Jahrhundert." Deubner, 1887.

[4] "Medieval Sourcebook: Gregory X: Letter on Jews, (1271–76) – Against the Blood Libel". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. oktoober 2014. Vaadatud 4. aprillil 2011.

[1]

[2]

[3]

[4]