Stephanus IX

Stephanus IX
Sünninimi	Friedrich Lotringist või Frédéric Lotringist
Valitsemisaja algus	2. august või 3. august 1057
Valitsemisaja lõpp	29. märts 1058
Eelkäija	Victor II
Järeltulija	Nicolaus II
Sünnikuupäev	1000 ?
Sünnikoht	Lorraine ?
Surmakuupäev	29. märts 1058
Surmakoht	Firenze

Stephanus IX (mõnes paavstide loendis, kus arvestati ka preester Stephanust, on ta Stephanus X; Friedrich Lotringist või Frédéric Lotringist, Federicus, Friedericus, saksa ajalookirjutuses Friedrich von Lothringen, prantsuse ajalookirjutuses Frédéric de Lorraine; 1000 ? – 29. märts 1058) oli paavst aastatel 1057–1058. Ta oli 154. paavst.

Friedrich sündis 1000. aasta paiku hilisema Alam-Lotringi ja Ülem-Lotringi hertsogi Gotzelo I (Gothelon I) ja Itaalia kuninga Berengario II tütre Junca peres noorima lapsena. Saksa ajalookirjutuses peetakse teda sakslasest paavstiks, kuid prantsuse ajalookirjutuses prantslaseks.

Friedrich õppis Lièges, kus ta sai Saint-Lamberti kapiitli kanoonikuks, hiljem ülemdiakoniks ja oli tunnustatud reformimeelse vaimulikuna. Ta osales oktoobris 1049 Mainzis peetud sinodil, kus ta kohtus paavst Leo IX-ga, kes kutsus ta Rooma. Leo IX määras ta 1049 Santa Maria Domnica kardinaldiakoniks, 12. märtsil 1051 kantsleriks ja raamatukoguhoidjaks. Ta osales 1053 sõjakäigus viikingite vastu ja Leo IX saatis ta 1054 legaadina Konstantinoopoli patriarhi Michael I Kerouláriose (Michael Cerularius) juurde, kuid see missioon lõppes skismaga. Tagasiteel Rooma sattus ta Chieti (Teate) krahvi kätte.

Friedrichi isa Gotzelo I suri 19. aprillil 1044, mille tulemusena sai vend Gottfried III Ülem-Lotringi hertsogiks. Gottfriedi suhted Saksa-Rooma keisri Heinrich III-ga halvenesid järsult, kui ta abiellus 1054 Toscana markkrahvi lese Beatrixiga. Kui keiser Heinrich III läks 1055 Itaaliasse, tõmbus Friedrich avalikust elust tagasi ja asus Monte Cassino kloostrisse benediktiini mungaks. Ta siirdus hiljem Tremiti saarestikus asunud kloostrisse.

Friedrich sai 23. mail 1056 Monte Cassino abtiks, jäädes sellesse ametisse surmani. Victor II määras ta 14. juunil 1056 San Crisogono kardinalpreestriks. Olles 1057 raskesti haige, palus ta munkadel valida omale järglane. Mungad valisid uueks abtiks munk Dauferio (hilisem paavst Victor III), kuid paavst tervenes ja saatis munga oma legaadina Konstantinoopolisse.

Friedrich osales 23. juulil 1057 Arezzos Victor II eesistumisel toimunud sinodil, kuid siirdus 27. juulil tagasi Rooma, kus pidas Rooma Peetri kirikus missa.

Tema nimi leidub 12. märtsil 1051, 22. juunil 1051, 22. juulil 1051, 16. oktoobril 1051, 31. oktoobril 1051, 11. detsembril 1051, 3. veebruaril 1052, 9. märtsil 1052, 18. märtsil 1052, 2. mail 1052, 7. mail 1052, 20. mail 1052, 21. mail 1052, 1. juulil 1052, 27. juulil 1052, 7. oktoobril 1052, 6. novembril 1052, 2. jaanuaril 1053, 6. jaanuaril 1053, 13. märtsil 1053, 21. märtsil 1053, 24. märtsil 1053, 1. aprillil 1053, 13. aprillil 1053, 29. mail 1053, 16. juunil 1053, 12. juulil 1053, 2. septembril 1053, 9. novembril 1053, 21. detsembril 1053, 29. oktoobril 1055 ja 7. juulil 1057 avaldatud bullades.

Paavstiks saamine

Pärast paavst Victor II surma 28. juulil 1057 konsulteerisid Rooma reformimeelsed vaimulikud Friedrichiga uue paavsti määramise osas. Friedrich pakkus viit kandidaati, sealhulgas munk Ildebrandot (Gregorius VII), Giovanni Mincio (Giovanni Mincius, Benedictus X) ja Humbert'i.

Rooma vaimulikud ja kodanikud valisid Friedrichi 2. augustil 1057 paavstiks ja ta krooniti 3. augustil. Ta võttis nime Stephanus I järgi, kelle mälestuspäeval ta valiti.

Kuna Stephanus IX valiti paavstiks ja pühitseti ametisse ilma Saksa kuninga Heinrich IV kinnituseta, siis saatis uus paavst kardinal Ildebarando Saksamaale kuningalt tunnustust saama. Ildebrando sai kuningalt tunnustuse detsembris 1057 Pöhldes.

Kuuria

Stephanus IX määras reformimeelse vaimuliku Petrus Damianuse Ostia kardinalpiiskopiks.

Ta määras oma nõunikuks munk Ildebrando (hilisem paavst Gregorius VII), kes viibis valdava osa tema valitsemisajast Saksamaal.

Ta määras oma kantsleriks kardinal Humbert Moyenmoutier'st.

Suhted pataria liikumisega

Stephanus IX saatis 1057 munk Ildebrandi tutvuma pataria liikumise vaadetega.

Ta taastas diakon Arialdo volitused, kelle Milano peapiiskop Guido da Velate oli ekskommunitseerinud.

Reformid

Stephanus IX keelas vaimulikel abiellumise ja abielud sugulaste vahel.

Munklus

Stephanus IX kutsus Cluny abti Hugues'i Rooma.

Uued kardinalid

Stephanus IX määras 13 kardinali.

Alberico, diakon
Pietro Alberini
Benedetto, preester
Bonifazio, San Marco kardinalpreester
Bruno, Santa Sabina kardinalpreester
Petrus Damianus
Giovanni, preester
Giovanni, preester
Giovanni, diakon
Ugobaldo degli Obizi
Pietro, preester
Uberto Poggi
Riccardo, preester

Surm

Stephanus IX sõitis märtsis 1058 Firenzesse, et pidada oma venna Gottfried III-ga nõu, kavandades tõenäoliselt uut sõjakäiku viikingite vastu. Ta suri 29. märtsil 1058 Firenzes ja maeti sealsesse Santa Reparata kirikusse. Paavsti surivoodi juures viibis Cluny abt Hugues.

Enne Roomast lahkumist kohustas haige paavst vaimulikke andma vannet, et tema surma korral ei valitaks uut paavsti enne, kui legaat Ildebrando (Gregorius VII) jõuab Saksamaa missioonilt tagasi.

Benediktlaste martüroloogias peetakse Stephanust õndsaks ja tema mälestuspäeva tähistatakse 29. märtsil.

Kirjandus

Georges Despy: La carrière lotharingienne du pape Étienne IX. "Revue Belge de Philologie et d'Histoire" 31, 1953: 955–972.
J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
Wolfgang Peters: Papst Stephan IX. und die Lütticher Kirche. J. Dalhaus, "Papstgeschichte und Landesgeschichte. Festschrift für Hermann Jakobs". Köln-Weimar-Wien, 1995: 157–175.
Ulysse Robert: Un pape belge. Histoire du pape Étienne IX. Bruxelles, 1892.

Välislingid

Artikkel Stephanus IX kohta. (inglise keeles)
Artikkel Stephanus IX kohta. (inglise keeles)
Stephanus IX dokumendid.
Stephanus IX kardinalid.
Artikkel Liègest. (inglise keeles)
Artikkel Victor III kohta. (inglise keeles)
Artikkel Konstantinoopoli patriarhist Michaelist. (inglise keeles)
Artikkel Cluny abtiks Huguest. (inglise keeles)
Artikkel Petrus Damianusest. (inglise keeles)
Artikkel Gregorius VII kohta. (inglise keeles)

Eelnev Victor II	Rooma paavst 1057–1058	Järgnev Nicolaus II